Evangelisatsioon oikumeenilises perspektiivis

Ingmar Kurg
Peaettekanne Eesti Evangeelse Alliansi evangelisatsiooni konsultatsioonil, 15. veebruaril 2008 Balti Misjonikeskuses Tallinnas

Konsultatsiooniprotsess “Evangelisatsioon Eesti oikumeenilises perspektiivis” on Eesti Evangeelse Alliansi misjoni ja evangelisatsiooni töögrupi algatus. Kohtumiste, nõupidamiste ja esitluste eesmärgiks on jõuda laiapõhjalisele kirikutevahelisele kokkuleppele evangelisatsiooni edendamise oikumeenilistes alustes Eestimaal.

Konsultatsioonid algasid 15. veebruaril 2008 Tallinnas EMK Teoloogilises Seminaris ning toimus seekord soome-ugri vennasrahvaste eestpalvepäevade raames.

Lihtsad lahendused

Evangelisatsioon oikumeenilises perspektiivis ühtaegu lihtne kui ka ülimalt komplitseeritud teema. Selle muudab lihtsaks asja enesestmõistetavus. On ju iseenesest selge, et XXI sajandi maailm ja Euroopa nende seas vajab evangeeliumi kuulutamist, ning seda igakülgselt. Evangelisatsioon on XXI sajandil veelgi tungivam ülesanne kui oli XX sajandil. Veel eelmisel sajandil võisid paljud suurepärased evangelistid leida endale kuulajaid traditsioonilisest kristlikust miljööst. Ikka võis kõnetada niisuguseid inimesi, kellel oli mingi mälestus kristlikust usust, kirikust, tavadest, põhimõtetest. Neid inimesi sai siis n-ö tagasi võita elavale usule. Just selliselt kuulutas Billy Graham, just seda pidas silmas paavst Johannes Paulus II oma re-evangelisatsiooni programmiga ehk usust taganenud ühiskonna suunamist tagasi kirikusse, tagasi kaotatud paradiisi.

Kuid XXI sajandi lääne tsivilisatsiooni jaoks kaotatud ära viimnegi mälestus corpus christianum’ist, sellest kristlikust ühiskonnast, kus kristlane ja kirik tundsid end turvaliselt. Olemegi mitte enam ja mitte ainult post-kristlik ühiskond, sest kristlusest on meie uus aeg end täielikult lahti haakinud ning vaatab imestusega, mida need kristlased veel üritavad olla või ütelda. Me ei ela isegi enam mitte post-kristlikus maailmas – see mida võis öelda XX sajandi II poole suhtes –, vaid me elame situatsioonis, mis tuletab meelde apostlite ning esimese koguduse aegset situatsiooni. Tol ajal oli evangeelium nagu väike sinepiivakene, mis langes mulda, nagu haputaigna tükike, mis oli sattunud jahukotti. Ja et see oli nii juhtunud, siis seisis tolle aja maailmal ees ettearvamatu ja ennenägematu transformatsioon. Alates Kristuse ülestõusmise hommikust, lähtudes Nelipüha päeva sündmustest, tõestuseks Korneeliuse koja juhtum – seisis maailma uue evangelisatsiooni künnisel. See maailm oli määratletud pre-kristlikuks maailmaks. Maailmaks, mis elas oma viimaseid sajandeid “enne” kristlikuks tsivilisatsiooniks saamist.

Just sellises pre-kristlikus olukorras viibib XXI sajand. Tal ei ole mitte midagi muud loota, kui seda, et kohtub veel kord evangeeliumiga ja et teda evangeliseeritakse veel kord totaalses mõttes. See ei ole tagasipöördumine koju; sest kodu tal enam ei ole. Vaid tühjad kirikud nagu kõle laut, kust on kari välja viidud lihakombinaati. Neid vanu kirikuid enam ei tarvitata. Nende värvimine ja putitamine ei too sinna tagasi inimesi. XXI sajandi inimesel ei ole enam kuhugi tagasi pöörduda; tema ainus mõeldav suhe kristlusega on saada evangeliseeritud; kuulda sõnumit Jeesusest Kristusest.

Just selles mõttes ma pean teemat evangelisatsioonist lihtsaks rääkimiseks, sest see on iseenesestmõistetav.

Ka oikumeenia üle on nüüdsel ajal mõnus mõtiskleda. Seda eriti Eestis, kus meie kirikute oikumeeniline kompetents on lausa rahvuslik aare, nagu see Nokia-brand, mida otsis kadunud president Lennart Meri. XX sajand oli oikumeenia sajand. Kohtusid erinevate kirikute delegatsioonid ning kirjutati alla suurepärastele dokumentidele. Luterlased ja katoliiklased leppisid kokku, et ei ole erinevust, kummas kirikus õigeksmõistmist Jumala ees otsimas käiakse. Nad mõlemad õpetavad ühiselt, et inimene mõistetakse õigeks vaid Jumala armust, usus Jeesuse Kristuse lunastusse ja see ei ole kellegi inimese enese teene. Kirjutati alla nn “Ühisavaldusele õigeksmõistuõpetusest”, kusjuures sellega on ühinenud ka metodisti kirik ning selle sõnumi jõud järjest kasvab. Ja oikumeeniline liikumine Kirikute Maailmanõukogu näol on toonud ühise laua taha kõik kristliku kirikud ja konfessioonid. Meie evangeeliumikuulutuses ei ole erinevusi kirikute vahel. Nii nelipühilane kui katoliiklane saab sellest aru ühtemoodi; see on meie ühine põhiveendumus, et Jeesus Kristus on maailma päästja ja tema isik, elu ja surm tähendab teed, tõde ja elu igale inimesele. Me võiksime täna vabalt kuulutada välja kantsliosaduse kirikute vahel.

Enam ei saa elada ilma teiseta. Tänapäeval tunduks äärmiselt kurioosne, kui kusagil nurgataga leiduks veel mingi usklike rühmake, kes julgeb arvata, et kellelgi on ainumonopol kuulutada õndsakstegevat Jumala armu või et teise kiriku usk Kristusesse oleks vähemväärtuslik. See eksklusiivsus on nüüd ajaloo prügikasti kaup. Metodisti piiskop Walter Klaiber Saksamaal on öelnud, et “me oleme üksteisest nakatatud”. Me kanname ühtesid ja samu evangeeliumi geene. Me oleme üksteisest sõltuvad rohkem kui varem.

Seda kogukristlikku ühtekuuluvust näitab kirikutele kätte veel üks asjaolu, mis otseselt kirikutest enestest ei sõltugi. Nimelt asjaolu, et postkristlikul ajal elanud lääne ühiskond on kaotanud huvi kirikutevaheliste erinevuste vastu. Ühiskond ei diferentseeri enam eri kirikute vahel. Nüüdisaja sekulaarne inimene ei oska midagi peale hakata konfessionaalsete vaidlustega; nad kehtivad õlgu selle suunas, kui kirikud püüavad üksteist üle trumbata. Sekulaarse inimese kõrv on pööratud veel vaid selle suunas, kui kirikutel on midagi öelda tänapäeva inimese elu ja maailma kohta. Kes on see ütleja, ei oma erilist tähtsust.

Ja see lihtsustab tunduvalt teemat evangelisatsiooni oikumeenilisest perspektiivist.

Keerulised lahendused

Kuid meie lootused ka veel XXI sajandil korjata üles samu lihtsaid lahendusi nagu tärkavaid õnneseeni pärast õnnistusevihma, hakkavad jääma kesisemaks; seda sel juhul, kui need kaks enesestmõistetavad teemat – evangelisatsioon ja oikumeenia – viia otsesesse kokkupuutesse. Oikumeeniliselt, s.t ühiselt ette võetud evangelisatsioon oleks ju kõige loogilisem käik pärast seda kui oleme selgitanud, et evangeeliumi kuulutus on ülim tarve maailmale, ning et kirikutel ongi just see – ja võibolla ainult see ongi, mis on neil ühine – täielikult kattuv. Aga võta näpust, meil puuduvad näited niisugusest ühisest evangelisatsioonist. Vaid tükati ja valikuliselt.

Miks valitseb siin nii suur häbelikkus; on see teadmatus või isegi tahtmatus?

Teadmatuseks seda päriselt pidada ei saa. Ühemõtteliselt ja selgelt on XX sajandi oikumeenilised dokumendid deklareerinud ühise evangelisatsiooni hädavajalikkust ja esitanud piibellikke aluseid. Mõned näited:

1. Charta oecumenica, Euroopa Kirikute Konverentsi ja Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu ühisdokument aastast 2001 pühendab kogu II peatüki teemale “Evangeeliumi ühine kuulutamine”:

“Euroopa kirikute kõige tähtsam ülesanne on ühine evangeeliumi kuulutamine kõikide päästmiseks nii sõna kui teoga /…/ On oluline, et kogu Jumala rahvas üheskoos vahendaks avalikult evangeeliumi.“

Ning III peatükk, mis räägib oikumeenilisest lähenemisest kirikute vahel, alustab nõnda:

“Me peame evangeeliumi vaimus ümber hindama kristlike kirikute ajaloo, milles leidub hulgaliselt kasulikke kogemusi, kuid samuti kirikulõhenemisi, vaenu ja koguni relvakonflikte. Inimlik süü, armastuse puudumine ning sagedane usu ja kiriku kuritarvitamine poliitilistel eesmärkidel on tugevasti kahjustanud kristliku tunnistuse usutavust.“

Charta arvab, et Euroopa kirikutel tuleb kohustuda „loobuma omaenda kiriku ainuvajalikkuse tundest“; selle asemel aga “otsima kohtumisi ja olema valmis üksteist aitama“. Aga see on vaid arvamus.

2. Eesti Evangelisatsioonikonverentsil 1991. aastal öeldi resolutsioonis nõnda:

“Me oleme mures, et evangeelium ei ole jõudnud veel kõikide inimesteni ja et paljud kaasmaalased elavad alles Kristuseta. Kuid meie maa evangeliseerimist ei saa ükski kirik üksinda lõpule viia. Me kahetsema, et me pole senini piisavalt üksteist mõistnud, hinnanud ja otsinud võimalusi ühiseks kuulutustööks. Teades, et inimese võib päästa vaid Kolmainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim, kutsume kõiki kristlasi üles ühisele palvele ärkamise pärast meie kirikutes ja meie rahvaste seas.“

Ning kaheksa aastat hiljem, kui piiskop Einar Soone pidas Kuremäe kloostris ettekannet teemal “Eesti oikumeenia täna ja tulevikus”, võttis ta üles sellesama mõtte, kui ta nimetas Eestit “misjonimaaks”, mis tingib kirikute edasise koostöö vältimatuse:

“Arvestades meie kristlaskonna suurust ja eri kirikute vaimseid ja materiaalseid võimalusi ei ole reaalne loota, et üks konfessioon suudaks ammendavalt täita neid ülesandeid, mille lahendamist ühiskond ootab.”

Jah, ja rääkimata nende ülesannete lahendamisest, mida ühiskond ei tea oodatagi.

Kolm küsimust

Nii et teadmatuse käes meie kirikud ei vaevle. Kuid on võimalik, et teadmisest tahtliku tegutsemiseni on veel pikk tee käia. Evangelisatsiooni oikumeenilise perspektiivi otsimisel tuleb meil alustada kolmele küsimusele vastamisest:

1) Kuhu kadus kirikute misjonaarne kompetentsus?

2) Mida tänapäeva sekulaarne maailm tegelikult vajab?

3) Mis takistab ühist evangeeliumi kuulutamist?

Esimene küsimus

Mõiste “kiriku misjonaarsest kompetentsusest” on midagi sarnast, mida psühholoogiad mõõdistavad intellektuaalse ja emotsionaalse kompetentsuse koosmõjuna. Kiriku misjonaarne kompetentsus on kinni kas intellektuaalse suutmatuse või emotsionaalse tahtmatuse või mõlemate taga korraga. Kirikud asetsevad XXI sajandil tõepoolest ennenägematus misjonisituatsioonis. Misjon algab nende omaenese ukselävelt ning usulahinguid lüüakse pigem enese sees kui maailmas. Ning see, mis toimub kiriku sees, see kõmab vastu kogu linnas. Kirikud asuvad mitte enam turvaliste kirikumüüride varjus, vaid otse turul kogu rahva silma all. Turul tuleb aga olla aktiivne. Misjoniteoloog David Bosch on iseloomustanud tänapäeva kiriku misjonaarset anti-kompetentsust nõnda:

“Kuigi praeguses lääne kultuurilises kriisis näivad arenevat new-age liikumine ja uus-religioossed grupid, reageerib kirik ainult sellega, et ta “kaitsekraavist pea tõstab, oma ümberpiiratust hindab, ning vastu igasugust lootust jääb ootama, et oht läheb mööda.”

Tübingeni teoloog Eberhard Jüngel püüab Saksa evangeelset luterlikku kirikut meelitada mõtlema ülitähtsale evangelisatsiooni teemale, andmata saksa kirikule taganemisvõimalusi tema misjonaarsest ülesandest.

“Kes huvitub kirikliku elu heast tervisest … peaks olema huvitatud ka misjonist ja evangelisatsioonist, sest praegune situatsioon kisendab igas mõttes misjoni ja evangelisatsiooni järele. Seda ei saa jätta üksikute spetsialiseeritud gruppide ettevõtteks, vaid peal olema “kogu kiriku südameasi“, vastasel juhul on kirik “südamehaige“. Kuigi evangelistlik hoiak peaks olema kiriku jaoks iseenesestmõistetav, ei kohta seda aga de facto. Oleks ju iseenesestmõistetav, et seal, kus kaks või kolm Jeesuse Kristuse nimel kokku tulevad, on need kaks või kolm oma koosolemises sedavõrd intensiivsed ja kirglikud, et varsti tulevad juba kokku neli või viis või veel enamgi inimesi Jeesuse Kristuse nimel.“

Et see aga nii ei toimi, viitab nüüdisaja kiriku “ekklesioloogilisele lüngale“, kes ei näe kiriku läkitatust maailma kui nota ecclesiae.

Katoliku kiriku piiskop Joachim Wanke kiri tunnistas aastal 1999:

“Meie saksa katoliku kirikul on midagi puudu. See pole raha; see pole ka usklike puudumine. Meie katoliiklikul kirikul Saksamaal puudub veendumus suutlikkuses võita uusi kristlasi.”

Kes küll aitaks parandada kiriku misjonaarset kompetentsust? Mitte mingil juhul ei taha ma siin viibutada sõrme rahvakiriku suunas, justkui oleks vabakirikutes asjad paremini. Ei aita ka vastupidine tänitamine, et justkui oleksid vabakirikud oma kohatu aktiivsusega head rahvalikud misjonipõllud “ära naernud” ja evangeeliumi vastu ära vaktsineerinud. Siit tagant paitab välja võibolla kiriku jõuetuse sügavam põhjus, mis on ilmnev orienteerimatus nüüdisaja oludes. Põhjus, miks “misjon ja evangelisatsioon” nii paljusid kirikutegelasi ärritab ja nõutuks teeb, ei ole ainult paljutaunitud piinlike misjonisituatsioonide meenutamine, vaid samahästi kiriku vaimulikkonna peataolek modernses ja post-modernses Euroopa situatsioonis, kus järjest kahaneva liikmeskonnaga rahvakirik vaatab arusaamatuses pealt teiste kristlike liikumiste – ja mitte ainult kristlike – edenevat misjonitegevust, ilma et neil uutel oleks kasutada traditsioonilisele rahvakirikule omaseid võrreldamatult suuremaid finantsilisi, intellektuaalseid või poliitilisi ressursse.

Kirikud on ikka veel väljamagamata unenägudes – rahvakirikud unistavad endisest corpus christianum’ist, vabakirikud ei saa vabaks vanadest ärkamisaegade müütidest.

Teine küsimus

Teise küsimuse juurde suunabki meid eelnimetatud probleemikäsitlus. Mis on see, mida nüüdisaja maailma kuulab, tahab ning milleks ta võimeline on? Meil pole praegu aega hakata arutama, kas maailma tahtmised lähevad ikka kokku Jumala tahtmisega. See oleks liiga pikk teema ning ka liiga ohtlik – sest enamus näiteid kristlaste sektistumisest ongi põhjustatud sellest, et loodetakse pöörata nägu Jumala poole sellel moel, et samas pööratakse maailmale selg. Mida see langenud maailma ikka teab või tahab! Kuid Jumal on paraku maailma nõnda armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja…

Tahan teisele küsimusele vastamise võtta kokku lühidalt katoliikliku religioonisotsioloogi Franz-Xaver Kaufmanni veendumuse abil: “Maailm vajab sedasama, mida vajab iga Jumala loodud inimene, ka kristlane sealhulgas. Ta vajab isiklikku kogemust.“ Nüüdisaegne individualiseeruv inimene seda enam. Kaufmann:

“Proovida inimeste sidumist kristliku traditsiooni juurde uuesti, selles olukorras kus traditsiooni kandvus on läinud kaduma nii perekondlikult kui kogukondlikult, tähendab kiriku joaks toimida uut moodi. Traditsiooni – nii teoloogilise kui ka osadusliku – taasloomine saab nüüd toimuda veel vaid kristlusele omase „isikliku seotuse relevantsuse” pinnal, s.t inimeste liitmisel kirikusse isikliku otsuse ja pöördumise alusel.“

“Isikliku pöördumise akt on kristlaseks jäämisel otsustava tähtsusega,” kinnitab Kaufmann. Tuleviku kirik on just nii suur, kuipalju on selles pöördunuid kristlasi isikliku veendumuse alusel. Kui kirik üritab evangelisatsioonis mingeid teisi inimeste kristianiseerimise või sotsialiseerimise võtteid, siis pole see niisugune “teenus“, mida maailm tegelikult vajab.

Kolmas küsimus

Kolmas küsimus on meie tänane suurim küsimus: kus on õigupoolest peidus oikumeenilise, kogu kristliku kiriku ühiselt teostatava evangelisatsiooni võluvõti?

Ennist sai tsiteeritud Charta oecumenica’t, mis püüab luua tingimusi evangeeliumi ühisele kuulutamisele. Niisuguse tulemuseni jõudmiseks on läbi tehtud mitmeid otsinguid, püütud üksteist veenda ja võita hirmusid. Et sellise lihtsa tõdemuse tagamaad ei olegi sugugi samavõrra lihtsad, seda reedab Charta oecumenica II paragrahvi järgmine lause:

“Laialt levinud selge sihi puudumine nii üldises plaanis kui isiklikus elus ja kristlike väärtuste hülgamine on toonud kaasa olukorra, mis kutsub kristlasi tunnistama oma usku väga erinevates vormides.“

Selle sõnastuse valguses on meie ees uus ja ehmatav küsimus: kas siis tunnistamine ise, resp tunnistamise erinevad vormid ongi takistuseks selles, et “ühiselt inimesi kutsuda usu juurde”? Kui kirikujuhid metodisti piiskop Walter Klaiber ja katoliku piiskop Joachim Wanke seda teemat vaagisid 1999. aasta evangelisatsioonikonsultatsioonil, siis nad sattusid paralleelselt kulgevatele probleemidele: “Tuleb silmas pidada ka kiriklikke ja konfessionaalseid piirjooni, neist ei tohi lihtsalt üle vaadata.” Aga kuhu me siis peame õieti vaatama? Kas jääma üksteist jõllitama?

Siinkohal tuleb meil teha endale selgeks üks väga tähtis asi. Asi, mis puudutab oikumeenia piibellikku eesmärki, nii nagu Jeesus on tahtnud. Oikumeenia vaid oikumeenia enese pärast ei oma seda eesmärki. Võib küll juhtuda, et pikast üksteisele otsavaatamisest lähevad silmad uduseks ja vastasseisja hakkab tunduma kuidagi tuttavlik. Kuid Jeesuse poolt välja pakutud oikumeenial on väga selge intentsioon: see on selleks, et “maailm usuks”, et Jumal on läkitanud oma Poja. Jumala misjonis, Poja ja Püha Vaimu läkitamises on kõige suuremaks kahjustajaks olnud kirikute lahutatus; ning aeg, mis kulub kirikute ühtsuseläbirääkimiste peale, on ikkagi ära raisatud evangelisatsiooni suhtes, kui need läbirääkimised ei vii ühisele evangeeliumi kuulutamisele. Oikumeenia eesmärk ei ole mitte osadus selle osaduse enese pärast, vaid selles kõige suuremas, mis samastub Kristuse lunastustöö eesmärgiga kogu maailma jaoks. Just seda suutis välja öelda II Vatikani kirikukogu dokument Ad Gentes:

“Oikumeenilistes kohtumistes me lisame üksteisele midagi juurde, aga mitte ainult seda, vaid anname koos sellega ka mitteusklikele midagi, mida me neile võlgneme: ühist, jagamatut ja seetõttu ustavat tunnistust Jeesusest Kristusest.“

Võluvõti on mati all

Esitan mõned punktid selle kohta, mis võiksid olla võtmeks evangelisatsiooni oikumeenilise perspektiivi jaoks:

1. Kirik on läkitatud maailma ja on selle tõttu osa missio Dei aktsioonist. Ta on teetööline, rajades Jumala armastuse ligipääse kadunud inimkonna juurde. Tema peamised tööriistad on martyria ehk tunnistamine Jumala tegudest; diakonia ehk teenimine maailmas; koinonia ehk Vaimu osadus. See ei ole jutt alternatiivsetest tunnistuse vormidest, millega erinevad kirikud üksteisega võistlevad või võitlevad. Ãœhise tunnistamise „vormid” on martyria, diakonia ja koinonia.
2. Kiriku läkitamises on tegemist sellega, et inimesi tuua lähemale Jumala päästvale armule ja lasta Jumalal valitseda nende elus. Selle printsiibi aus ja siiras järgimine peaks aitama maha võtta vaidlusi misjoni erinevate eesmärkide üle. Vabakogudused tahavad tuua inimesi isiklikule päästmisele, ekklesioloogiliselt mõtlevad kirikud tahavad kasvatada Jumala rahvast kiriku osaduses. Mehed räägivad orienteeritusest ülesandele, teised orienteeritusest vajadustele. Mehed on kontseptsionaalsed ja teised kontekstuaalsed. Jne. Kuid me vajame siin taevalikku tarkust, et me oma tegevustes ja vaidlustes ei hakkaks üksteist nivelleerima; et me ei hõõruks maha neid Jumala provokatsioone, mis otsivad inimest, et teda päästa.
3. Kui oleme alandlikkuses ära tundnud, et Jumala töö on suurem kui minu kiriku ressursid, siis oleme ehk valmis otsima uusi teid ühises tunnistamises – et saavutada Jumala tahet ka seal, kus me ükshaaval olema võimetud või see on meile liialt raske. Siit edasi on küsimus evangelisatsiooni oikumeenilisest perspektiivist jälle lihtne rääkimine. Ja Jumal aitab meid ka.

Meie konsultatsioonidel on edaspidi vaja välja selgitada ja kokku leppida kahes asjas: a) iga kiriku isiklik veendumus evangelisatsiooni vajadusest, ja b) veendumus ühise kuulutuse hädavajalikkusest. Tänane konsultatsioon ei saa tegeleda kirikute veendumuste kujundamisega ega isegi mitte nende veendumuste uurimisega. See töö jääb edaspidiseks; selleks on meil vaja kaasata kirikute juhtide autoriteetne ja vastutav osalemise konsultatsiooniprotsessis. Tänane kohtumine on asetanud rõhu presentatsioonidele. Nende esitluste käigus loodame leida piisavalt tõendeid selle kohta, et evangeeliumikuulutus osutub võimalikuks erinevate kiriklike taustadega kristlastel. Nad saavad sellega hakkama. Nad räägivad ühte ja sama evangeeliumi ja ei vaiki mitte.

* Artikkel avaldatud väljaande Meie Kirik loal