Manila manifest

Manila manifest (1989)

 

Sissejuhatus

1974. aasta juulis toimus Lausanne’is, Šveitsis, Rahvusvaheline Maailmaevangelisatsiooni kongress, kus võeti vastu Lausanne’i leping. Nüüd, 1989. aasta juulis, on samal eesmärgil Manilas koos enam kui 3000 inimest umbes 170 riigist, mille järel me esitame Manila manifesti. Me täname õdesid ja vendi Filipii­nidelt lahke vastuvõtu eest. Möödunud 15 aasta jooksul, mis kaht kongressi teineteisest lahutavad, on toimunud väiksemaid nõu­pidamisi teemadel “Evangeelium ja kultuur”, “Evan­geelium ja sotsiaalne vastutus”, “Lihtne elulaad”, “Püha Vaim” ja “Pöördumine”. Nimetatud kohtumised ja seal peetud ettekanded on arendanud Lausanne’is alustatud mõttesuundumusi. Manifestiks nimetatakse veendumuste, kavatsuste ja motiivide avalikku deklaratsiooni. Manila manifest käsitleb kongressi kahte teemat: “Kuulutada Kristust, kuni Tema tuleb” ja “Üleskutse kogu kirikule viia kogu evangeeliumi kogu maailma”. Esimene osa loetleb 21 põhiseisukohta. Teine osa arendab neid edasi 12 alapeatükis. Kirikutel on soovitatav nii antud manifesti kui Lausanne’ i lepingut analüüsida ning sellele vastavalt toimida.

 

Kakskümmend üks põhiseisukohta

1. Kinnitame oma jätkuvat koostööd Lausanne’i liikumise raames, Lausanne’i lepingu alusel.

2. Kinnitame, et Jumal on Vanas ja Uues Testamendis usaldusväärselt ilmutanud oma olemust ja tahet, lunastustegusid ja nende tähendust ning volitanud meid misjonitegevusele.

3. Kinnitame, et piibellik evangeelium on Jumala kestev sõnum maailmale, ja me otsustame seda kaitsta, kuulutada ning kehastada.

4. Kinnitame, et inimesed, kuigi Jumala näo järele loodud, on saanud patuseks ja süüalusteks ning on ilma Kristuseta kadunud. See tõdemus on evangeeliumi paratamatu eeltingimus.

5. Kinnitame, et ajalooline Jeesus ja ülen­datud Kristus on üks ja seesama isik. Jeesus Kristus on absoluutselt ainulaadne, sest üksnes Tema on kehastunud Jumal, meie pattude kandja, surma  äravõitja ja tulevane kohtumõistja.

6. Kinnitame, et Jeesus Kristus löödi risti meie eest, Ta kandis meie patud ja suri meie surma. Ainuüksi Jeesuse ohvri tõttu andestab Jumal oma vabast tahtest neile, kes parandavad meelt ja usuvad.

7. Kinnitame, et teised religioonid ja ideo­loogiad pole alternatiivseteks teedeks Jumala juurde. Kristuse poolt lunastamata inimvaim suundub mitte Jumala, vaid Tema kohtu ette, sest Kristus on ainus tee.

8. Kinnitame, et me peame Jumala armastust ilmutama nähtavalt, hoolitsedes nende eest, kes on ilma jäetud õiglusest, väärikusest, toidust ja pea­varjust.

9. Kinnitame, et Jumala õigluse ja rahu riigi kuulutamine nõuab igasuguse ebaõigluse ja rõhumise eitamist nii isiklikul kui struktuursel tasandil. Me ei heitu seda prohvetlikult kuulutamast.

10. Kinnitame, et Püha Vaimu tunnistus Kristusest on evangelisatsioonis asendamatu. Ilma Tema üleloomuliku tegevuseta pole võimalik uuestisünd ega uus elu.

11. Kinnitame, et vaimne võitlus nõuab vaimseid relvi. Me peame kuulutama Sõna Vaimu väes ja palvetama lakkamatult selleks, et võiksime osaleda Kristuse võidus kurjuse võimu ja valduste üle.

12. Kinnitame, et Jumal on andnud kogu kirikule ja iga selle liikmele ülesande kuulutada Kristust kogu maailmas. Igatseme näha kõiki ilmikuid ja vaimulikke mobiliseerumas ning valmistumas selle ülesande täitmiseks.

13. Kinnitame, et meie, kes loeme end Kristuse Ihu liikmeteks, peame oma osadusega ületama rassi-, soo- ja klassibarjäärid.

14. Kinnitame, et Vaimu annid on jagatud kogu Jumala rahvale, nii naistele kui meestele, ning üldise hüve nimel on nende partnerlus evangeliseerimisel tervitatav.

15. Kinnitame, et meie, kes me kuulutame evangeeliumi, peame seda näitlikustama oma eluga, mida kannab pühadus ja armastus. Vastasel juhul kaotab meie tunnistus usaldusväärsuse.

16. Kinnitame, et iga kristlik kogudus peab olema orienteeritud teda ümbritsevale ühiskonnale evangeelse tunnistuse ja kaastundliku teenimise näol.

17. Kinnitame, et kirikud, misjonikeskused ja teised kristlikud organisatsioonid peavad tegema koostööd evangelisatsiooni ja sotsiaalse tegevuse vallas, hoidudes sealjuures võistlemisest ning dubleerimisest.

18. Kinnitame oma kohustust uurida ühiskonda, milles me elame, eesmärgiga mõista selle struktuure, väärtushinnanguid ja vajadusi, mille alusel tuleb kujundada sobiv misjonistrateegia.

19. Kinnitame, et evangelisatsioon on kiireloomuline ülesanne ning seni misjoneerimata rahvasteni jõudmine on võimalik. Kahekümnenda sajandi viimasel kümnendil pühendame end neile kohustustele värske otsusekindlusega.

20. Kinnitame oma solidaarsust nendega, kes kannatavad evangeeliumi pärast ning me valmistume jagama sama saatust. Samas me võitleme religioosse ja poliitilise vabaduse nimel kõikjal maailmas.

21. Kinnitame, et Jumal kutsub kogu kiriku viima kogu evangeeliumi kogu maailma. Otsustame kuulutada evangeeliumi ustavalt, innukalt ja ennastohverdavalt Tema taastulekuni.

 

A. Kogu evangeelium

Evangeelium on rõõmusõnum Jumala päästest kurjuse väe alt, Tema igavese kuningriigi kehtestamisest ning lõplikust võidust kõige üle, mis on vastuolus Tema eesmärgiga. Oma armastuses otsustas Ta nõnda toimida juba enne maailma rajamist, määrates kindlaks vabastusplaani patust, surmast ja kohtumõistmisest meie Issanda Jeesuse Kristuse surma läbi. Kristus on see, kes teeb meid vabaks ja ühendab oma lunastate osadusse.

Kl 2:15; 1Kr 15:24-28; Ef 1:4; Kl 1:19; Tt 2:14

 

1. Inimolukord

Meie ülesandeks on kuulutada kogu evangeeliumi, s.o. piibellikku evangeeliumi selle terviklikkuses. Selle teostamiseks on tarvilik mõista, miks inimesed seda vajavad. Inimestel on loomuomane väärikus ja väär­tus, sest nad on loodud Jumala sarnaseks Teda tundma, armastama ja teenima. Ent patu tõttu on nüüd kõik inimlik neis moondunud. Inimesed on muutunud enesekeskseteks, iseennast teenivateks mässajateks, kes ei armasta Jumalat ega ligimest nõnda nagu peaks. Selle tulemusena on nad võõrandunud oma Loojast ja kogu ülejäänud loodust, mis ongi valu, ekslemise ja üksilduse peamiseks põhjuseks, mille all kannatavad paljud tänapäeva inimesed. Tihti vallandub patt ühiskonnavastases käitumises, teiste ekspluateerimises ja maavarade arutus tarbimises – kuigi Jumal on pannud inimesed oma valduste hoidjaks. Ilma igasuguse vabanduseta on inimkond süüdi ja liigub mööda laia teed, mis viib hukatusse.

Kuigi inimeste jumalanäolisus on rikutud, on nad siiski suutelised armastavateks suheteks, üllasteks tegudeks ja kauniks kunstiks. Ent parimgi inimloomingu saavutus on surmavalt puudulik ega võimalda kellelgi leida õigust Jumala ees. Inimesed omavad ka vaimset mõõdet, kuid vaimsed harjutused ja eneseregulatsiooni tehnikad võivad kõigest leevendada tuntavaid vajadusi, suutmata kõrvaldada patu, süü ja kohtumõistmise ränka reaalsust. Ükski inimreligioon, inimlik õiglus ega sotsiaal-poliitiline programm ei suuda päästa inimest. Igasugune enesepäästmine on võimatu. Omapead jäetud inimkond on hukkunud igaveseks.

Seega hülgame vale-evangeeliumid, mis eitavad inimese patusust, jumalikku kohtumõistmist, Jeesuse Kristuse jumalikkust ja inkarnatsiooni ning risti ja ülestõusmise hädavajalikkust. Samamoodi lükkame tagasi poolevangeeliumid, mis vähendavad patu mõistet ja ajavad Jumala armu segamini inimpüüdlusega.

Tunnistame, et oleme mõnikord esitanud evangeeliumi triviaalsena. Kuid me otsustame oma evangeeliumi kuulutamises meeles pidada Jumala radikaal­set diagnoosi ja Tema samavõrd radikaalset ravimit.

Ap 2:27; 1Ms 1:26-27; Rm 3:9-18; 2Tm 3:2-4; 1Ms 3:17-24; Rm 1:29-31; 1Ms 1:26,28; 2:15; Rm 1:20; 2:1; 3:19; Mt 7:13; 5:46; 7:11; 1Tm 6:16; Ap 17:22-31; Rm 3:20; Ef 2:1-3; Gl 16-9; 2Kr 11:2-4; 1Jh 2:22-23; 4:1-3; 1Kr 15:3-4; Jr 6:14; 8:11

 

2. Rõõmusõnum tänapäevale

Oleme rõõmsad, et elav Jumal pole meid maha jätnud meie kaotsiminemises ja meeleheites. Oma armastuses järgnes ta meile Jeesuses Kristuses selleks, et meid päästa ja uuendada. Seega keskendub rõõmusõnum Jeesuse ajaloolisele isikule, kes kuulutas Jumala riiki, elas alandlikus teenimises, suri meie eest, sai patuks ja needuseks meie asemel ja kelle süütust tõestas Jumal ülesäratamise läbi. Neile, kes parandavad meelt ja usuvad Kristusesse, võimaldab Jumal osa saada uuest loodust. Ta kingib uue elu, mis toob kaasa pattude andeksandmise ja meie sees toimiva Vaimu ümberkujundava väe. Ta võtab meid vastu uude kogukonda, mis koosneb kõikidest rassidest, rahvustest ja kultuuridest inimestest. Ja Ta lubab, et ühel päeval siseneme uude maailma, kus kurjus on kadunud, loodus on lunastatud ja kus Tema valitseb igavesti. Seda rõõmusõnumit tuleb kõikjal söekalt kuulutada: kirikus, koosolekusaalis, raadios, televisioonis ja vabas õhus, sest tegu on Jumala päästva väega, millest me oleme kohustatud teatama. Jutlused peavad ustavalt kuulutama tõde, mille Jumal on Piiblis ilmutanud ning meil tuleb näha vaeva sidumaks piibellikku läkitust meie oma kontekstiga.

Oleme seisukohal, et apologeetika, s.o “evangee­liumi kaitsmine ja kinnitamine”, on põhimõttelise täht­susega piibelliku misjonikäsitluse integraalne osis, mis on hädavajalik tõhusaks tunnistamiseks tänapäevases maailmas. Paulus “väitles” inimestega Pühakirja üle, eesmärgiga “veenda” neid evangeeliumi tões. Samamoodi tuleb toimida meilgi. Tegelikult peaksid kõik kristlased olema valmis andma vastust lootuse kohta, mis neis asub.

Taas seisame silmitsi tõigaga, et evangeelium on rõõmusõnum vaestele just nõnda, nagu tõdes evangelist Luukas omal ajal. Seejuures küsime endilt, mida see tähendab maakera rahvastiku enamusele, kes on puuduses, kannatavad või on  rõhutud. Meile on meenutatud, et nii Seadus, prohvetid ja kirjad kui ka Jeesuse õpetus ning teenimine toonitavad Jumala hoolt vaeste eest materiaalselt. Vastavalt sellele on meie kohus neid kaitsta ja aidata. Pühakiri viitab ka vaimus vaestele, kes loodavad üksnes Jumala halastusele. Evangeelium on rõõmusõnumiks neile mõlemale. Vaimus vaesed, olenemata nende majanduslikust olukorrast, alanduvad Jumala ette ning võtavad usu läbi vastu pääste vaba anni. Teist teed Jumala riiki ei ole – mitte kellegi jaoks. Lisaks leiavad materiaalselt vaesed ja jõuetud uue Jumala lapse väärikuse ning vendade ja õdede armastuse, kes võitlevad koos nendega kõige alandava ja rõhuva vastu.

Kahetseme mistahes Jumala tõe eiramist Pühakirjas ning otsustame seda tõde kuulutada ja kaitsta. Samas kahetseme olukordi, kus oleme olnud hoolimatud vaeste kimbatuse suhtes ja eelistanud rikkaid. Me otsustame järgida Jeesust, kuulutades rõõmusõnumit kõigile inimestele nii sõna kui teoga.

Lk 15; 19; 10; Ap 8:35; Mk 1:14-15; 2Kr 5:21; Gl 3:13; Ap 2:23-24; 2Kr 5:17; Ap 2:38-39; Ef 2:11-19; Ilm 21:1-5; 22:1-5; Ef 6:19-20; 2Tm 4:2; Rm 1:14-16; Jr 23:28; Fl 1:7; Ap 18:4; 19:8-9; 2Kr 5:11; 1Pt 3:15; Lk 4:18; 6:20; 7:22; 5Ms 15:7-11; Am 2:6-7; Sk 7:8-10; Õp 21:13; Sf 3:12; Mt 5:3; Mk 10:15; 1Jh 3:1; Ap 2:44-45; 4:32-35

 

3. Jeesuse Kristuse unikaalsus

Oleme kutsutud kuulutama Kristust üha pluralistlikumaks muutuvas maailmas, kus taasärkavad vanad uskumused ning tekib juurde uusi. Ka esimesel sajandil oli “palju jumalaid ja isandaid”, kuid sellest hoolimata tunnistasid apostlid julgelt Kristuse unikaalsust, asendamatust ja Tema keskset tähendust. Meil tuleb teha sama.

Kuna inimesed on loodud Jumala näo järele ning nad märkavad loodus Looja jälgi, siis sisaldavad olemasolevad religioonid endas tõe ja ilu elemente. Ometi ei saa neid lugeda alternatiivseteks evangeeliumiteks. Kuna inimesed on patused ja “kõik maailm on tigeda või­muses”, vajavad isegi religioossed inimesed Kristuse lunastust. Seega puudub meil tagatis ütlemaks, et päästet võib leida ka väljaspool Kristust ja lahus Tema teo otsesest vastuvõtmisest usu läbi.

Vahel arvatakse, et tänu Jumala lepingule Aabrahamiga ei pea juudid tunnustama Kristust kui oma Messiat. Kinnitame, et nad vajavad Teda samamoodi nagu kõik teisedki. Tegu oleks antisemiitliku vormi ja truudusetusega Kristusele, kui kaldutakse kõrvale Uue Testamendi sõnadest “juudile esmalt…”. Seepärast lükkame ümber teesi, et juudid omavad lepingut, mis muudab usu Kristusesse mittevajalikuks.

Meid ühendavad ühised veendumused Jeesusest Kristusest. Tunnistame, et Tema on Jumala igavene Poeg, kes sai täielikult inimeseks, jäädes samas täiuslikuks Jumalaks, kes oli meie asendaja ristil, kandis meie patud ja suri meie surma, kes vahetas oma õigsuse meie õigusetuse vastu, kes tõusis võidukana muudetud ihus ja kes tuleb kirkuses tagasi  kohut mõistma maailma üle. Üksnes Tema on kehastunud Poeg, Päästja, Issand ja Kohtumõistja. Ainult Tema koos Isa ja Püha Vaimuga väärib kõigi inimeste kummardamist, usku ja kuulekust. On vaid üks evangeelium, sest on ainult üks Kristus, kes tänu oma surmale ja ülestõusmisele on ainsaks päästeteeks. Seega taunime relativismi, mis peab kõiki religioone ja vaimsusi võrdselt kehtivateks lähenemisviisideks Jumalale, ning sünkretismi, mis püüab usku Kristusesse segada teiste uskudega.

Enamgi veel, kuna Jumal on ülendanud Kristuse kõige kõrgemale kohale selleks, et igaüks võiks Teda tunnustada, siis on see ka meie soov. Ajendatuna Kristuse armastusest tuleb meil täita Kristuse suurt misjonit – armastada Tema kadunud lambaid; samas oleme eriliselt ajendatud “armukadedusest” Tema püha nime pärast ja me tahaksime näha, et au ja lugupidamine, mida Ta väärib, kuuluksid Talle.

Minevikus oleme mõnikord eksinud ning kohelnud teiste usundite poolehoidjaid asjatundmatult, üleolevalt, lugu­pidamiseta, isegi vaenulikult. Me kahetseme seda. Siiski otsustame positiivselt ja kompromissitult tunnistada meie Issanda unikaalsust, Tema elu, surma ja üles­tõusmist oma evangeelse töö kõigis aspektides, seal­hulgas dialoogis teiste religioonidega.

1Kr 8:5; Ps 19:1-6; Rm 1:19-20; Ap 17:28; 1Jh 5:19; Ap 10:1-2; 11:14,18; 15:8-9; Jh 14:6; 1Ms 12:1-3; 17:1-2; Rm 3:9; 10:12; Ap 13:46; Rm 1:16; 2:9-10; Ap 13:38-39; Jh 1:1,14,18; Rm 1:3-4; 1Pt 2:24; 1Kr 15:3; 2Kr 5:21; 1Kr 15:1-11; Mt 25:31-32; Ap 17:30-31; Ilm 5:11-14; Ap 4:12; Fl 2:9-11; 2Kr 5:14; Mt 28:19-20; Jh 10:11,16; 2Kr 11:2-3; 1Tm 2:5-7

 

4. Evangeelium ja sotsiaalne vas­tutus

Autentne evangeelium peab nähtavaks saama inimeste muutunud elus. Kui kuulutame Jumala armastust, tuleb meil armastusega teenida. Kui kuulutame Jumala riiki, tuleb meil juhinduda õigluse ja rahu nõudeist. Evangelisatsioon on esmatähtis, sest meie peamine huvi on kuulutada evangeeliumi selleks, et võimaldada kõigil inimestel vastu võtta Jeesus Kristus kui Issand ja Päästja. Kuid Jeesus ei piirdunud ainuüksi Jumala riigi kuulutamisega, vaid demonstreeris selle saabumist halastustegude ja väega. Meiegi oleme tänapäeval kutsutud ühendama sõnad ja teod. Alandlikus vaimus tuleb meil jutlustada ja õpetada, põetada haigeid, toita näljaseid, aidata vange, toetada puuduses olijaid ja toimetulekuraskustega inimesi ning vabastada rõhutuid.

Tunnistades küll vaimuandide paljusust, kutsumuste ja kontekstide erinevust, oleme siiski seisukohal, et rõõmusõnum ja head teod on lahutamatud. Jumala riigi kuulutamine eeldab parata­matult prohvetlikku hukkamõistu kõige üle, mis on sellega ühildamatu. Pahede seast mõistame eriti hukka destruktiivse vägivalla, sealhulgas selle institutsionaliseeritud vormi, poliitilise korruptsiooni, igasuguse inimeste ja maa ekspluateerimise viisid, perekonna alavääristamise, abordi seadustamise, narkootikumi­dega kauplemise ja inimõiguste rikkumise. Mõeldes vaestele, häirib meid Kolmanda maailma riikide võla­koorem. Meid panevad nördima ebainimlikud tingimused, milles tuleb elada miljonitel inimestel, kes kannavad endas Jumala kuju nagu meiegi.

Meie jätkuv osalus sotsiaalses tegevuses ei tähenda, et ajaksime segamini Jumala riigi kristliku ühiskonnaga. Pigem tunnistame, et piibellikul evangeelium on möödapääsmatult sotsiaalsed tagajärjed. Tõeline misjon peaks alati omama kehastust. Seega on hädavajalik siseneda alandlikult teiste inimeste maailma, samastuda nende sotsiaalse reaalsuse, mure, kannatuse ja võitlusega õigluse eest vägivallarežiimide tingimustes. Seda pole võimalik teha isiklike ohvriteta.

Kahetseme, et meie huvide ja silmapiiri ahtus on sageli takistanud Jeesuse Kristuse Issandana valitsemise kuulutamist kogu eluterviku üle, nii isikliku kui avaliku, nii lokaalse kui globaalse elu üle. Otsustame kuuletuda Tema käsule – “otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust.”

1Ts 1:6-10; 1Jh 3:17; Rm 14:17; 10:14; Mt 12:28; 1Jh 3:18; Mt 25:34-46; Ap 6:1-4; Rm 12:4-8; Mt 5:16; Jr 22:1-5,11-17; 23:5-6; Am 1:1-2,8; Js 59; 3Ms 25; Ii 24:1-12; Ef 2:8-10; Jh 17:18; 20:21; Fl 2:5-8; Ap 10:36; Mt 6:33

 

B. Kogu kirik

Kogu kirikul tuleb kuulutada kogu evangeeliumi. Kõik Jumala rahvas on kutsutud osalema evangeelses ülesandes. Siiski on ilma Jumala Püha Vaimuta kõik nende püüdlused viljatud.

 

5. Jumal – evangelist

Pühakiri kuulutab, et Jumal ise on peamine evangelist, sest Jumala Vaim on tõe, armastuse, püha­duse ja väe Vaim, kelleta evangeliseerimine on võimatu. Tema võiab kuulutaja, kinnitab sõna, valmistab ette kuulaja, mõistab süüdi patuse, valgustab pimeda, annab elu surnule, teeb võimalikuks meeleparanduse ja usu, ühendab Kristuse Ihuga, kinnitab Jumala lapseks olemist, juhib Kristuse-sarnasesse iseloomu ja teenimisse ning saadab välja olema Kristuse tunnistajad. Kõiges selles on Püha Vaimu peamiseks eesmärgiks ülistada Jeesust Kristust, näidates meile Teda ja vormides Teda meis.

Evangelisatsioon toob kaasa vaimse sõja kurjuse valdus­te ja vägedega, milles tuleb kasutada üksnes vaimseid relvi, eelkõige Sõna ja Vaimu ühenduses palvetamisega. Seepärast kutsume kõiki kristlasi olema hoolsad oma palveis nii kiriku uuenemise kui maailma evangeliseerimise eest. Iga tõeline pöördumine toob kaasa vägede kokkupõrke, milles avaldub Jeesuse Kristuse ülim autoriteet. Sellest suuremat imet pole: uskuja vabaneb Saatana ja patu köidikuist, hirmust ja tühisusest, pime­dusest ja surmast.

Kuigi Jeesuse imeteod olid erilised, andes tunnis­tust Tema messialikkusest ning lastes ette aimata täiuslikku kuningriiki, kus Talle allub kogu loodu, ei ole meil tänapäevalgi õigust kitsendada elava Looja väge. Lükkame tagasi nii imesid eitava skeptitsismi kui ka neid nõudva eelduse; nii Vaimu täiusest kohkunud pelglikkuse kui ka võidutsemise, mis põrkub tagasi nõtruse ees, milles Kristuse vägi on saanud täiuslikuks.

Me kahetseme kõiki enesekindlaid püüdlusi evangeliseerida iseenda jõule toetudes ning katseid kontrollida Püha Vaimu tegevust. Samas otsustame edaspidi Vaimu mitte “kurvastada” või “kustutada”, vaid otsida võimalusi rõõmusõnumi levitamiseks “väe, Püha Vaimu ja kindla veendumusega.”

2Kr 5:20; Jh 15:26-27; Lk 4:18; 1Kr 2:4; Jh 16:8-11; 1Kr 12:3; Ef 2:5; 1Kr 12:13; Rm 8:16; Gl 5:22-23; Ap 1:8; Jh 16:14; Gl 4:19; Ef 6:10-12; 2Kr 10:3-5; Ef 6:17-20; 2Ts 3:1; Ap 26:17-18; 1Ts 1:9-10; Kl 1:13-14; Jh 2:11; 20:30-31; Jh 11:25; 1Kr 15:20-28; Jr 32:17; 2Tm 1:7; 2Kr 12:9-10; Jr 17:5; Ef 4:30; 1Ts 5:19; 1:5

 

6. Inimeste tunnistus

Evangelist Jumal annab oma rahvale “kaastöötaja” õigused. Ehkki me ei saa tunnistada ilma Temata, eelistab Ta reeglina tunnistada meie vahendusel. Ta kutsub mõned evangelistideks, misjonärideks ja pastoriteks, kuid kogu kirik ja iga selle liige on kutsutud olema tema tunnistaja.

Pastorite ja õpetajate eesõigus on juhtida Jumala rahvas (laos) küpsuseni ning valmistada ette teeni­miseks. Pastoritel pole teenimisvormide üle mono­poli, pigem peavad nad nende hulka suurendama, julgustades teisigi kasutama oma ande ning õpetama jüngreid uusi jüngreid kutsuma. Ilmikute tõrjutus vaimulikkonna poolt on olnud suurim pahe kiriku ajaloos. See jätab nii ilmikud kui vaimulikud ilma Jumala poolt ettenähtud rollist, põhjustab vaimulikkonna allakäiku, nõrgestab kirikut ja takistab evangeeliumi levimist. Enamgi veel, see on põhimõtteliselt ebapiibellik. Seetõttu meie, kes me sajandeid oleme rõhutanud “kõikide usklike preesterlust”, soovime ka nüüd toonitada kõikide usklike teenistust.

Jälgime tänulikult, kuidas lapsed ja noored oma entusiasmi ja usuga rikastavad kiriku jumalateenistust ja evangeeliumi levitamist. Peame neile õpetama jüngriks olemist ja evangeliseerimist selleks, et nad oleksid suutelised võitma oma põlvkonda Kristusele.

Jumal lõi mehe ja naise ühtviisi oma näo järele, võttis nad võrdselt vastu Kristuses ning valas oma Vaimu välja „kogu liha”, niihästi poegade kui tütarde peale. Lisaks, kuna Püha Vaim jaotab oma ande nii naistele kui meestele, siis tuleb kõigile võrdselt võimaldada nende andide kasutamine. Me hoiame aus naiste silmapaistvat osa misjonitegevuse ajaloos ning oleme veendunud, et Jumal kutsub neid ka tänapäeval täitma samu rolle. Kuigi me pole üksmeelel selles, kuidas nende juhiroll peaks avalduma, nõustume kõik, et meeste ja naiste partnerlus maailma evangeliseerimisel on Jumalale meelepärane ja sellest tunnevad rõõmu nii mehed kui naised. Seetõttu tuleks vastavat väljaõpet võimaldada mõlemaile.

Ilmikute tunnistus nii naiste kui meeste poolt leiab aset mitte üksnes lokaalse koguduse (vt par. 8), vaid ka sõpruse läbi nii kodus kui tööl. Isegi kodutud ja töötud jagavad kutsumust olla tunnistajateks. Esmane kohustus on tunnistada neile, kes juba on meie sõbrad, sugulased, naabrid ja kolleegid. Evangelisatsioon kodude kaudu on loomulik, nii abielu­inimeste kui vallaliste puhul. Kristlik kodu peaks vastama Jumala standarditele abielu, seksuaalsuhete ja perekonna kohta ning peaks pakkuma armastuse ja rahu pelgupaiga vaevatud inimestele ja naabritele, kes kirikus ei käi, kuid tunnevad end hästi kodus isegi juhul kui seal kõneldakse evangeeliumist.

Ilmikute tunnistuse teiseks kontekstiks on töökoht, sest seal veedab enamus kristlasi poole oma ärkveloleku ajast, tehes tööd, mis on jumalik kutsumus. Kristlased saavad kuulutada Kristust suusõnaliselt, järjekindla töökuse, aususe, aru­kuse ja õiglusenõudmisega. Eriti viljakas on nende tunnistus juhul, kui teised näevad nende igapäevase töö kvaliteedist, et see on tehtud Jumala auks.

Kahetseme, et me pole tunnustanud ilmikute teenistust. Eriti puudutab see naiste ja noorte panust. Otsustame edaspidi julgustada kõiki Kristuse järgijaid olema tunnistajateks, sest see roll kuulub õiguspäraselt ja loomulikult neile. Tõeline evangelisatsioon on võimalik, kui südames on ülevoolav armastus Kristuse vastu. Seetõttu on evangeliseerimine omane kõikidele kristlastele, ilma ühegi erandita.

2Kr 6:1; Ap 8:26-39; 14:27; Ef 4:11; Ap 13:1-3; 1:8; 8:1-4; Kl 1:28; Ef 4:11-12; Mt 28:19; 2Tm 2:2; 1Ts 5:12-15; 1Kr 12:4-7; Ef 4:7; Mt 21:15-16; 1Tm 4:12; 1Ms 1:26-27; Gl 3:28; Ap 2:17-18; 1Pt 4:10; Rm 16:1-6,12; Fl 4:2-3; Mk 5:18-20; Lk 5:27-32; Ap 28:30-31; 10:24,33; 18:7; 8:24-26; 1Kr 7:17-24; Tt 2:9-10; Kl 4:1; 3:17,23-24; Ap 4:20

 

7. Tunnistuse terviklikkus

Miski ei kõnele evangeeliumist selgemalt kui muutunud elu ega kahjusta enam kui isiku vasturääkivus. Meie kohustuseks on käituda Kristuse evangeeliumi vääriliselt seda “kaunistades” ning ülendades selle ilu oma püha eluga. Sest pealtvaatav maailm otsib õigustatult tunnustähte kuulutuste kohta, millest Kristuse järgijad talle kõnelevad. Võimsaks tunnusmärgiks ongi meie terviklikkus. Kuulutus, et Kristus suri selleks, et tuua meid Jumala juurde, imponeerib vaimselt janustele inimestele, kuid nad ei usu, kui me ei anna neile ainsatki tõendit elavast Jumalast või kui meie avalikul teenistusel puudub reaalsustaju ja asjakohasus.

Sõnum, et Kristus lepitab võõrandunud inimesed, kõlab tõesena vaid siis, kui meid nähakse armastamas ja andestamas, alandlikult teenimas ning kätt sirutamas väljapoole oma kogukonda selleks, et teenida abivajajaid kaastundlikult ja kulutusi kartmata. Üleskutse ennast maha salata, võtta rist ning järgneda Kristusele on usaldusväärne kui me ise oleme silmnähtavalt surnud isekatele ambitsioonidele, ebaaususele ja saamahimule ning elame lihtsalt, rahulolevalt ja heldelt.

Nii kiriku kui iga kristlase juures taunime järgnevaid väärnähtusi: materiaalset ahnust, professionaalset kõrkust ja rivaliteeti, konkureerimist kristlikus teenimises, noorte juhtide kadedust, misjonaarset patroneerimist, vastastikkuse aruandekohustuse puudumist, kristlike normide kaotamist seksuaalelus ning rassilist, sotsiaalset ja soolist diskrimineerimist. Kõik see on maailmameelne, lubades valitseval kultuuril õõnestada kirikut selle asemel, et kirik võiks esitada kultuurile väljakutse muutusteks.

Häbeneme sügavalt aegu, mil oleme nii üksikute kristlaste kui kirikuna tunnistanud Kristust sõnades, aga eitanud tegudes. Vasturääkivused röövivad meie tunnistuse usaldusväärsuse. Anname aru oma jätkuvatest võitlustest ja lüüasaamistest ning otsustame Jumala armu läbi edendada terviklikkust nii iseendas kui kirikus.

2Kr 6:3-4; Fl 1:27; Tt 2:10; Kl 4:5-6; Õp 11:3; 1Pt 3:18; 1Jh 1:5-6; 1Kr 14:25-26; Ef 2:14-18; 4:31-5:2; Gl 5:13; Lk 10:29-37; Mk 8:34; Mt 6:19-21,31-33; 1Tm 6:6-10,17-18; Ap 5:1-11; Fl 1:15-17; 1Kr 5:1-13; Jk 2:1-4; 1Jh 2:15-17; Mt 5:13; Mt 7:21-23; 1Jh 2:4; Ef 4:1

 

8. Lokaalne kogudus

Iga kristlik kogudus on Kristuse Ihu lokaalseks ilminguks, omades samasugust vastutust. Tegu on nii “püha preesterkonnaga”, kes ohverdab jumalateenistuses Jumalale vaimulikke ohvreid, kui ka “püha rahvaga”, kes oma tunnistuses levitab väljapoole Jumala imelisi tegusid. Seega on kogudus nii kummardav kui tunnistav kogukond, kes on kokku kogutud ja hajutatud, kutsutud ja läkitatud. Jumalateenistus ja tunnistamine on lahutamatud.

Usume, et lokaalsel kogudusel on kanda põhiline vastutus evangeeliumi levitamise eest. Pühakiri kinnitab seda öeldes, et “meie evangeelium tuli teie juurde” ja siis “levis teie juurest edasi”. Sellisel viisil loob evangeelium koguduse, mis levitab evangeeliumi ning jätkuvas ahelreaktsioonis sünnib üha enam kogudusi. Pühakirja õpetust kinnitab strateegia. Iga lokaalne kogudus peab evangeliseerima oma piirkonda ja tal jätkub alati ressursse selle teostamiseks.

Soovitame igale kogudusele regulaarselt uurida nii oma liikmeskonda ja tegevusprogramme kui ka ümberkaudseid elanikke, et teada saada nende eripära, mille alusel kujundada vastav misjonistrateegia. Koguduse liikmed võiksid külastada kogu oma piirkonda, viia Kristuse kohtadesse, kus inimesed harjumuspäraselt kogunevad, korraldada regulaarselt evangeelseid koosolekuid, loenguid või kontserte, tegeleda vaestega kohalike vaestelinnaosade ümberkujundamiseks ning rajada uus kogudus naaberpiirkonda või -külla. Samal ajal ei tohi nad unustada kiriku globaalset ülesannet. Kogudus, kes läkitab välja misjonäre, ei tohi hooletusse jätta lähiümbrust. Kogudusel, kes evangeliseerib oma ümbruskonnas, puudub õigus ignoreerida ülejäänud maailma.

Kõiges selles peaks iga kogudus ja konfessioon võimaluse korral tegutseme koos teistega ning  püüdma igasuguse võistlemisvaimu pöörata koostööks. Kogudused peaksid tegutsema koos parakiriklike organisatsioonidega, eelkõige evangelisatsioonis, väljaõppes ja sotsiaalhoolekandes, kuna need organisatsioonid on Kristuse Ihu liikmed, kelle panuseks on väärtuslik spetsiifiline kompetentsus, mis toob suuresti kasu kogu kirikule.

Jumala kavatsuse kohaselt on kirik Tema riigi märk, mis osutab sellele, milline näeb välja inimühiskond, kui ta kuuletub Tema õiguse ja rahu seadusele. Nii indiviididel kui kogu kirikul tuleb evangeelium nähtavaks teha kui soovitakse seda tõhusalt edastada. Armastuse vahendusel, mida me üksteisele osutame, ilmutab ennast nähtamatu Jumal. Tõhusalt on see tajutav väikestes gruppides, kus on ületatud rassi, seisuse, soo ja vanuse tõkked, mille alusel tavaliselt inimesi lahterdatakse.

Tunneme sügavat kahetsust, et paljud kogudused on sissepoole suunatud, organiseeritud pigem enese alahoidmiseks kui misjoniks või hõivatud kirikusisese tegevusega ning unustanud tunnistamise. Otsustame suunata oma kogudusi väljapoole, kuni Issand lisab “iga päev nende sekka juurde neid, kes päästeti.”

1Kr 12:27; 1Pt 2:5,9; Jh 17:6,9,11,18; Fl 2:14-16; 1Ts 1:5,8; Ap 19:9-10; Kl 1:3-8; Ap 13:1-3; 14:26-28; Fl 1:27; Lk 12:32; Rm 14:17; 1Ts 1:8-10; 1Jh 4:12; Jh 13:34-35; 17:21,23; Gl 3:28; Kl 3:11; Ap 2:47

 

9. Koostöö evangelisatsioonis

Uues Testamendis on evangelisatsioon ja ühtsus tihedalt seotud. Jeesus palus, et tema rahva üks olemine peegeldaks Tema ühtsust Isaga selleks, et maailm võiks Temasse uskuda. Apostel Paulus kutsus filiplasi üles “püsima ühes vaimus, võitlemaks evangeeliumi usu eest”. Kontrastina piibellikule nägemusele tunneme häbi kahtlustest ja rivaalitsemistest, dogmaatilistest hoiakutest perifeersetes küsimustes, võimuvõitlustest ja võimuimpeeriumi rajamistest, mis rikuvad meie evangeelset tunnistust. Kinnitame, et koostöö evangelisatsioonis on vältimatu. Esmalt seepärast, et see on Jumala tahe, teisalt häbistab meie killustatus lepitusevangeeliumi ning kolmandaks me suudame maailma evangelisatsiooni ülesande teostada ainult üheskoos tegutsedes.

“Koostöö” tähendab ühtsuse leidmist mitmekesisuses. See puudutab inimeste erinevaid iseloome, andeid, kutsumusi ja kultuure, rahvuskirikuid ja misjoni­keskusi, kõiki vanuserühmi ja sugupooli – nende ühist tegevust. Otsustame lõplikult selja taha jätta koloniaalmineviku varjud, lihtsustatud vahetegemise kahe maailma vahel, kus üks on andja ja kaks kolmandikku vastuvõtja rollis. Meie ajastu tegelikkuseks on misjoni internatsionaalsus. Suur osa evangeelsetest kristlastest on mitteläänlased ja peagi ületab misjonäride arv, kes tulevad tollest kahest kolmandikust maailmast, Lääne misjonäride oma. Usume, et misjonimeeskonnad, kes erinevad koosluselt, kuid on ühtsed oma meelsuses, annavad eredalt tunnistust Jumala armust.

Kõneldes “kogu kirikust” me ei eelda, et üle­maailmne kirik ja evangeelne kogukond on süno­nüümid. Anname endale aru, et mitmed kirikud ei kuulu evangeelsesse liikumisse. Evangeelsete kirikute suhtumine rooma-katoliku kirikusse ja õigeusu kirikutesse on suuresti erinev. Osa evangeelseid kogudusi palvetab, suhtleb, uurib Pühakirja ja tegutseb koos nende kahe kirikuga. Teised seevastu on nende kirikutega tugevas opositsioonis ning nad hoiduvad igasugusest dialoogist ja koostööst. Kõik on teadlikud, et meie vahel on tõsiseid teoloogilisi eriarvamusi. Seni, kuni ei minda kompromissini piibellikus tões, võib kohaseks osutuda koostöö Piibli tõlke, tänapäeva teoloogiliste ja eetiliste probleemide uuri­mise, sotsiaaltöö ja poliitilise tegevuse vallas. Siiski tahame rõhutada, et ühine evangelisatsioon eeldab ühist kuuletumist piibellikule evangeeliumile.

Mõned meist kuuluvad kirikutesse, mis on Kirikute Maailmanõukogu liikmed, ning usuvad, et positiivne, ent siiski kriitiline osalemine sealses tegevuses on kristlaste kohus. Teistel meie seast puuduvad sidemed Kirikute Maailmanõukoguga. Meie ühiseks sooviks on, et Kirikute Maailmanõukogu võtaks vastu järjekindla piibelliku seisukoha evangelisatsiooni küsimuses.

Tunnistame oma vastutust Kristuse Ihu killustamise eest, mis on suurimaks komistuskiviks maailma evangeliseerimisel. Otsustame jätkuvalt otsida ühtsust Tões, mille eest Kristus palvetas. Oleme veendunud, et õige tee tihedama koostöö suunas on Piibli alusel peetav otsekohene ja kannatlik dialoog kõigiga, kes jagavad meiega ühiseid huvisid. Sellele tahame rõõmuga pühenduda.

Jh 17:20-21; Fl 1:27; 1:15,17; 2:3-4; Rm 14:1-15:2; Fl 1:3-5; Ef 2:14-16; 4:1-6; Ef 4:6-7; Ap 20:4; Jh 17:11,20-23

 

C. Kogu maailm

Terviklik evangeelium on usaldatud kogu kiriku kätte selleks, et seda kuulutataks kogu maailmale. Seetõttu on hädavajalik mõista maailma, kuhu meid on läkitatud. Mk 16:15

 

10. Nüüdisaegne maailm

Evangelisatsioon leiab aset kindlas kontekstis, mitte vaakumis. Tasakaalu konteksti ja evangeeliumi vahel tuleb hoolikalt silmas pidada. Peame mõistma konteksti, et selle poole pöörduda, kuid kontekst ei tohi evangeeliumi moonutada. Antud seoses teeb muret “modernsuse” mõju, mis tekkivas maailmakultuuris on esiplaanile tõusnud industrialisatsiooni, tehnoloogia, linnastumise ja majandusliku korralduse läbi. Kõik need faktorid loovad elukeskkonna, mis oluliselt kujundab meie maailmanägemust. Lisaks on sekulariseerumine laastanud usku, muutes Jumala ja kõik üleloomuliku mittemidagiütlevaks; linnastumine on kaasa toonud paljude inimeste elukvaliteedi ebainimlikustumise ning massikommunikatsioon on kaasa aidanud tõe ja autoriteedi devalveerumisele, asendades sõna visuaalsete kujunditega. Modernsuse tagajärgede kombinatsiooni tulemina mõistetakse paljude poolt kuulutatud sõnumit valesti ning õõnestatakse kuulutajate motivatsiooni misjoniks.

Aastal 1900 elas vaid 9% maakera rahvastikust linnades. Arvatakse, et aastaks 2000 on enam kui 50% rahvastikust linnaelanikud. Ülemaailmset linnastumist on hakatud nimetama “inimkonna ajaloo suurimaks rändeks”; see on peamiseks väljakutseks kristlikule misjonile. Ühest küljest on linnarahvastik äärmiselt kosmopoliitne. Otse oma ukse taga võime kohtuda mitmesuguste rahvaste esindajatega. Kas me suudame muutuda globaalkirikuks, kus evangeelium ei tunnista rahvuspiire? Teisalt on paljud linnaelanikud vaesed immigrandid, kes on evangeeliumi suhtes väga vastuvõtlikud. Kas Jumala rahvas on nõus asuma sellistesse vaestesse linnaosadesse, et teenida seal inimesi ning aidata kaasa linna ilme parandamisele? Moderniseerumisega käivad kaasas nii õnnistused kui ohud. Ülemaailmsed kommunikatsiooni- ja ärisidemed avavad pretseden­dituid võimalusi evangeeliumi levikule, ületatakse muistsed piirid, sisenetakse suletud ühiskondadesse, olgu need siis traditsioonilised või totalitaarsed. Krist­likel teabekanalitel on võimas mõju nii evangeeliumiseemne külvamisel kui  pinnase ettevalmis­tamisel. Aastaks 2000 on peamised misjonijaamad lubanud edastada raadio kaudu evangeeliumi maailma kõikides suuremates keeltes.

Tuleb tunnistada, et oleme vähe vaeva näinud mõistmaks moderniseeruvat maailma. Oleme kasuta­nud selle meetodeid ja tehnikat kriitikameeleta ning muutunud maailmameelsuse ees jõuetuks. Edaspidi otsustame neid võimalusi ja ajastu väljakutseid tõsiselt võtta, avaldada vastupanu kaasaja sekulaarsele survele, seondada Kristuse Issandana valitsemine kogu täna­päeva kultuuriga, et nõnda pühenduda misjonile kaasaegses maailmas ilma ilmalikkuseta kaasaegses misjonis.

Ap 13:14-41; 14:14-17; 17:22-31; Rm 12:1-2

 

 

11. Väljakutsed aastaks 2000 ja edaspidiseks

Maailma rahvastik läheneb tänapäeval 6 miljardile. Üks kolmandik neist nimetab end kristlasteks. Ülejäänud 4 miljardist on ainult pooled Kristusest kuulnud. Silmas pidades neid arve, kavandame oma evangeelse ülesande lähtudes neljast inimkategooriast.

Esiteks, on olemas pühendunud kristlased. Nemad moodustavad misjoni kaastöötajate potentsiaali. Käesoleval sajandil on selliste kristlaste hulk kasvanud umbes 40 miljonilt aastal 1900, 500 miljonini tänapäeval. Praegu kasvab see kaks korda kiiremini kui ükskõik milline religioosne grupp.

Teiseks on mittepühendunud kristlased. Nad toimivad kristlikult (on ristitud, käivad aeg-ajalt kirikus, peavad end ise kristlasteks), kuid neile on võõras isiklik pühendumine Kristusele. Nad vajavad kohest re-evangeliseerimist.

Kolmandaks on evangeliseerimata inimesed. Selle grupi moodustavad need, kes omavad minimaalseid teadmisi evangeeliumist, kuid kellel pole olnud sobivat võimalust isiklikuks otsuseks. Tõenäoliselt on nad kristlaste käeulatuses, kui need vaid läheksid kõrvaltänavale, naaberkülla või linna neid otsima.

Neljandaks on evangeeliumile kättesaamatu inimhulk. Neid on 2 miljardit, kes pole kunagi kuulnud Jeesusest kui Päästjast ning kelle lähikonnas ei ela kristlasi. Tegelikult umbes 2000 rahvusel puudub seni veel elujõuline rahvuslik kirik. Neid on otstarbekas käsit­leda väikeste “rahvusgruppidena”, kes on omavahel lähedased (näit on neil ühine kultuur, keel, kodupaik või tegevusvaldkond). Parimateks kuulutajateks neile on sellised usklikud, kes kuuluvad nende kultuuri ning valdavad keelt. Vastasel korral tuleb saadikuid leida teistest kultuuridest, kes jätavad oma kultuuri ning samastuvad ennastohverdavalt nendega, keda nad igatsevad Kristuse juurde tuua.

Praeguseks on umbes 12 000 sellist kättesaamatut rahvusgruppi 2000 rahvuse hulgas. Seega pole ülesanne võimatu. Ometi tegeleb praegu vaid 7% misjonäridest sellise välismisjoniga, ülejäänud 93% töötavad juba evangeliseeritud paikkondades. Tasakaalu taastamiseks on hädavajalik misjonitöötajate strateegiline ümberpaigutamine.

Murettekitav faktor, mis kõiki neid kategooriaid mõjutab, on ligipääsmatus. Paljud riigid ei väljasta viisat isehakanud misjonäridele, kellel puudub teine kvalifikatsioon või mõni muu panus, millega nad võiksid kasulikuks osutuda. Samas ei ole need piirkonnad täiesti ligipäästmatud, kuna meie palved suudavad ületada kõik katted, uksed ja barjäärid. Kristlik raadio ja televisioon, heli- ja videokassetid, filmid ning kirjandus võivad jõuda kohale ka sinna, kuhu inimene ei pääse. Samuti mitmete elukutsete esindajad, nn “telgitegijad”, kes teenivad oma iga­päevast leiba nagu Paulus. Tööga seoses ringi reisides kasutavad nad (nt ärimehed, ülikoolilektorid, tehnikaspetsialistid ja keeleõpetajad) iga võimalust, et kõneleda Jeesusest Kristusest. Nad ei sisene riiki pettusega – neid viib sinna töökohustus. Tunnistamine on lihtsalt nende kristliku eluviisi olemuslik komponent, kuhu iganes nad ka ei satuks.

Tunneme sügavat häbi, et peaaegu 2 tuhat aastat on möödu­nud Jeesuse surmast ja ülestõusmisest, kuid ikka veel ei ole 2/3 maakera rahvastikust Teda vastu võtnud. Teisalt oleme hämmingus Jumala väe sagenevatest ilmingutest maakera kõige ebatõenäolisemates paika­des. Aasta 2000 on muutunud paljudele väljakutset pakkuvaks verstapostiks. Kas me suudame selle aastatuhande viimasel kümnendil võtta end kokku ja evangeliseerida kogu maailm? Selles aastas pole küll midagi maagilist, kuid kas me ei peaks andma endast parima oma eesmärgi saavutamiseks? Kristus käsib meil viia evangeelium kõikide inimesteni. Ülesanne on kiireloomuline. Otsustame kuuletuda Talle rõõmu ja lootusega.

Ap 18:1-4; 20:34; Lk 24:45-47

 

12. Rasked olukorrad

Jeesus ütles oma järgijatele varjamatult, et nad kohtavad vastupanu: “Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.” Ta käskis isegi rõõmustada tagakiusamise üle, tuletades meelde, et viljakandmise eeltingimuseks on surm. Ennustus, et kristlaste kannatus on vältimatu ja produktiivne, on osutunud tõeseks igal ajastul, kaasa arvatud meie ajal. Kiriku ajalugu tunneb tuhandeid märtreid.

Tänapäeval on olukord peaaegu samasugune. Siiralt loodame, et “glasnost” ja perestroika toovad Nõukogude Liitu ja teistesse Idabloki riikidesse täieliku usuvabaduse ning islami- ja hinduismimaad muutuvad enam avatumaks evangeeliumile. Mõistame hukka Hiina demok­raatliku liikumise hiljutise brutaalse mahasurumise ja palvetame, et see ei tooks kristlastele kaasa jätkuvaid kannatusi. Üldkokkuvõttes näib, et vanad religioonid on muutunud vähemsallivamaks, pagendatud põlatumaks ning kogu maailm evangeeliumi suhtes vähem sõbralikumaks.

Antud situatsioonis soovime esitada kolm avaldust valitsustele, kes hindavad ümber oma suhtumist kristlastesse. Esiteks, kristlased on lojaalsed kodanikud, kes taotlevad oma rahvuse heaolu. Nad palvetavad oma maa juhtide eest ja maksavad makse. Loomulikult need, kes on tunnistanud Jeesust Issandana, ei saa isandaks pidada teisi autoriteete. Kui neilt seda nõutakse või kästakse neil teha midagi Jumala poolt keelatut, siis nad ei kuuletu. Kuid nad on kohusetundlikud kodanikud. Nad toovad kasu oma maa õitsengule stabiilsete abielude ja kodudega, aususega äriasjus, hoolika töö ja vaba­tahtliku tegevusega toimetulekuraskustega inimeste ning hädasolijate abis­tamisel. Õiglastel valitsustel pole kristlaste poolt vaja midagi karta.

Teiseks, kristlased taunivad evangelisatsiooni väärituid meetodeid. Kuna meie usu olemus nõuab evangeeliumi jagamist teistega, siis me kuulutame seda avalikult ja ausalt, jättes kuulajatele täieliku otsustusvabaduse. Soovime käituda taktitundlikult inimestega teistest religioonidest ning hülgame lähenemise, mis üritab neid sundida pöörduma kristlusesse.

Kolmandaks, kristlased soovivad siiralt kõikide inimeste usuvabadust. Valdavalt kristlikes maades taotlevad just kristlased usuvabadust vähemusreligioonidele. Valdavalt mittekristlikes maades ei taotle kristlased endale enamat, kui nad nõuavad analoogilistes situatsioonides teistele. Vabadus “tunnistada, praktiseerida ja propa­geerida” religiooni, nagu see on määratletud  Inimõiguste Üld­deklaratsioonis, võiks ja peaks kindlasti olema vastastikku võimaldatav õigus.

Kahetseme iga vääritut tunnistust, mille on andnud Jeesuse järgijad. Lubame, et me ei solva põhjendamatult kedagi, et mitte häbistada Kristuse nime. Kuid me ei saa vältida risti solvangut. Ristilöödud Kristuse pärast palume, et me oleksime Tema armust valmis kannatama ja isegi surema. Märterlus on tunnistuse vorm, millele Kristus on tõotanud erilist austust.

Jh 15:20; Mt 5:12; Jh 12:24; Jr 29:7; 1Tm 2:1-2; Rm 13:6-7; Ap 4:19; 5:29; 2Kr 4:1-2; 6:3; 1Kr 1:18,23; 2:2; Fl 1:29; Ilm 2:13; 6:9-11; 20:4

 

Otsus: Kuulutada Kristust kuni tema tuleb

“Kuulutada Kristust, kuni Tema tuleb.” See on  olnud Lausanne’i II kokkutuleku teema. Loomulikult usume, et Kristus on tulnud. Ta tuli siis, kui Augustus oli Rooma keiser. Kuid ühel päeval on Ta tõotanud tulla taas kujuteldamatus kirkuses täiusele viima oma riiki. Meile on antud korraldus valvata ja olla valmis. Tema kahe tulemise vaheline aeg tuleb täita kristliku misjonitööga. Meid on kästud minna kogu maailma ja kuulutada evangeeliumi. Tõotust mööda ei saabu maailma lõpp enne kui me oleme seda teinud. Siis  langevad maailma kaks otsa (aeg ja ruum) kokku. Senini on Ta lubanud olla meiega.

Seega on kristlik misjon kiireloomuline üles­anne. Me ei tea, palju on jäänud aega ja kindlasti ei tohi me seda raisata. Selleks, et koheselt edendada meie peale pandud vastutust, osutuvad hädavajalikeks mitmesugused omadused, eelkõige ühtsus (peame evangeliseerima üheskoos) ja ohvrimeelsus (peame arvestama ja nõustuma hinnaga).

Meie leping Lausanne’is nägi ette “palvetada, planeerida ja tegutseda üheskoos kogu maailma evangeliseerimiseks.” Meie manifest Manilas deklareerib, et kogu kirik on kutsutud viima kogu evangeeliumi kogu maailma, kuulutades vajaliku innukuse, ühtsuse ja ohvrimeelsusega Kristust Tema taastulemiseni.

Lk 2:1-7; Mk 13.26-27; 32-37; Ap 1:8; Mt 24:14; Mt 28:20