Evangeelium ja kultuur: Willowbanki konsultatsiooni aruanne

Evangeelium ja kultuur: Willowbanki konsultatsiooni aruanne

Sissejuhatus
1. Piibli õpetus kultuurist
2. Kultuuridefinitsioon
3. Kultuur Piibli ilmutuses
4. Jumala sõna mõistmine tänapäeval
5. Evangeeliumi sisu ja selle vahendamine
6. Alandlikkus – tähtsaim nõue evangeeliumi kuulutajale
7. Pöördumine ja kultuur
8. Kirik ja kultuur
9. Kultuur, kristlik eetika ja elustiil
10. Kokkuvõtteks

Sissejuhatus
Evangeelium on lahutamatult seotud nii kultuuriga, millest ta pärineb, kui kultuuriga, milles teda kuulutatakse. Selline oli 1974. aasta juulis toimunud Lausanne’i Maailmaevangelisatsiooni kongressi üks peateemasid. 1978. aasta jaanuaris korraldas Lausanne’i Komitee teoloogia- ja haridusgrupp samateemalise konsultatsiooni. Sellest võttis osa 33 teoloogi, antropoloogi, lingvisti, misjonäri ja pastorit kõigilt kuuelt kontinendilt, et arutada teemat „Evangeelium ja kultuur“. Konsultatsioonil oli neli eesmärki:
1. Süvendada evangeeliumi ja kultuuri vastastikuste suhete mõistmist, pannes erilist rõhku Jumala ilmutusele, sellele, kuidas meie seda tõlgendame ja vahendame, ning kuidas see kajastub uutes pöördumistes, pöördunute kiriku- ja elukorralduses.
2. Mõtiskleda kriitiliselt evangeeliumi vahendamise tähenduse üle eri kultuurides.
3. Leida evangeeliumi kuulutamiseks veel tõhusamaid mooduseid.
4. Jagada konsultatsiooni tulemusi kõigi kirikute ja misjonite liidritega.
Konsultatsiooni aruandes kajastuvad 17 eelnevalt ringelnud dokumendi seisukohad ja kokkuvõtted, osavõtjate reageering nendele konsultatsiooni käigus ning paljud mõtted, mida avaldati plenaaristungitel ja grupiaruteludel.
Enne konsultatsiooni lõppu kulutasime aega oma aruande väljatöötamiseks ja redigeerimiseks. Lõppdokument ongi nimelt aruanne, mitte avaldus või deklaratsioon. See tähendab, et keegi meist pole sellele alla kirjutanud. Aga me levitame seda kui kokkuvõtet Willowbankis toimunust ja soovitame seda lugemiseks ja tegevusjuhiseks oma kaaskristlastele kogu maailmas.

1. Piibli õpetus kultuurist
“Kuna inimene on Jumala looming, siis on tema kultuur rikas oma ilu ja vooruslikkuse poolest. Ent kuna inimene samas on ka langenud, siis on osa kultuurist patuga rüvetatud ja osa koguni deemonlik” (Lausanne’i leping, par. 10).
Jumal lõi inimkonna mees- ja naissooks omaenese näo järgi, varustades ta selliste omadustega nagu mõistus, moraal, sotsiaalsus, loovus ja vaimsus. Samuti määras ta inimestel sünnitada lapsi, täita maa ja seda harida (1Ms 1:26–28). Need Jumala käsud on inimkultuuri lähtekohaks. Kultuuri alus on meie kontroll looduse (keskkonna) üle ja sotsiaalse organisatsiooni vormide arendamine. Kasutades oma loovaid jõude vastavalt Jumala käskudele, kiidame Jumalat, teenime teisi ja täidame tähtsat osa oma saatusest maailmas.
Aga me oleme langenud. Meie töö nõuab meilt higi ja võitlust (1Ms 3:17–19) ja seda moonutab isekus. Ükski meie kultuuridest pole täiuslik tões, ilus ega headuses. Iga kultuuri südames – nimetagu me seda siis kas religiooniks või maailmavaateks – asub enesekesksus, inimese enesekultus. Seepärast ei saa kultuuri allutada Kristuse teenimisele ilma radikaalse muutuseta meie suhtumises.
Me oleme endiselt loodud Jumala näo järgi (1Ms 9:6; Jk 3:9), kuigi seda nägu on moonutanud patt. Jumal ootab endiselt, et me oleksime maa ja kõikide maa olendite valitsejad (1Ms 9:1–3, 7), ja teeb oma armus kõik inimesed nende püüetes leidlikeks, arukateks ja viljakateks. Ja kuigi 1Ms 3 kirjeldab inimkonna langust ja 1Ms 4 Aabeli mõrvamist Kaini poolt, on ometi Kaini järeltulijad need, kes uuendavad kultuuri, ehitavad linnu, kasvatavad karja, teevad muusikariistu ja metallist tööriistu (1Ms 4:17–22).
Paljud meist, evangelikaalsetest kristlastest on minevikus kultuuri suhtes liialt tõrjuvad olnud. Me ei unusta, et inimene on langenud ja surmale määratud ning hüüab päästmise poole Kristuses. Siiski tahame seda aruannet alustada usuga inimväärikusse ja inimese kultuurisaavutustesse. Kus iganes inimesed täiustavad oma ühiskondlikku organisatsiooni, kunsti, teadust, põllumajandust ja tehnoloogiat, seal kajastab nende loovus nende Loojat.

2. Kultuuridefinitsioon
Kultuur on termin, mida pole lihtne defineerida. Laiemas mõttes tähendab see määratletud viisi, mille kohaselt inimesed üheskoos tegutsevad. Niipea kui on olemas ühine elu ja tegevus, peab olema ka (kas sõnaline või sõnatu) kokkulepe paljude asjade kohta. Terminit “kultuur” kasutatakse harilikult siis, kui kõnesolev üksus on suurem kui perekond. Kultuur tähendab homogeensust. Aga kui üksus on suurem kui klann või väike hõim, siis sisaldab kultuur endas teatud arvu subkultuure ja subkultuuride subkultuure, mille raames võib esineda suuri varieerumisi ja erinevusi. Kui varieerumised ületavad teatava piiri, tekib kontrakultuur, millega võib kaasneda destruktiivne protsess.
Kultuur hoiab inimesi koos teatud aja. Me pärime selle minevikult, aga see protsess erineb tavalisest pärimisest. Iga põlvkond peab kultuuri uuesti õppima. See toimub enamasti sotsiaalse keskkonna omaksvõtmise teel, eriti aga kodu kaudu. Paljudes ühiskondades antakse kultuurielemente edasi initsiatsioonirituaalide ja sajandite vältel läbiproovitud õpetustega. Tegutsemine vastavalt oma kultuurile on tavaliselt alateadlik.
See tähendab, et omaksvõetud kultuur hõlmab inimelu kõiki valdkondi. Selle keskmes asub maailmavaade, s.o üldine arusaamine universumi olemusest ja inimese kohast selles. See võib olla religioosne (usub Jumalasse või jumalatesse ja vaimudesse ning meie suhetesse nendega) või ilmalik (nagu näiteks marksistlikus ühiskonnas).
Maailmavaatest lähtuvad nii hinnangute ja väärtuste standardid (mis on hea “soovitu” mõttes, mis on üldsuse poolt aktsepteeritav ja mis mitte) kui käitumisstandardid (suhted indiviidide, sugude ja põlvkondade vahel; suhted ühiskonnaga ja väljaspool ühiskonda seisjatega).
Kultuur on tihedalt seotud keelega. See kajastub vanasõnades, müütides, muinasjuttudes ja mitmesugustes kunstivormides, mis on muutunud osaks kõigi grupiliikmete vaimsusest. See üldine vaimsus hõlmab kõiki ühiskonnas ettevõetavaid toiminguid, seadusi ja ühiskondlikku tegevust nagu tantsud ja mängud, väiksemaid tegevusüksusi nagu klubid, ühingud ja assotsiatsioonid tohutu hulga mitmesuguste eesmärkide tarvis.
Kultuurid pole kunagi staatilised, vaid on pidevas muutumises. Aga muutused peaksid toimuma järk-järgult ja aset leidma aktsepteeritud normide piires, vastasel juhul kultuur kaob. Suurim karistus, mis võib mässajat tabada, on väljaheitmine oma kultuuri areaalist.
Inimesed vajavad kooselu. Osalemine kultuuris on üks faktoreid, mis annab neile kuulumistunde. See hõlmab kindlus-, identsus- ja väärikustunnet, suuremas tervikus osalemise tunnet ning osavõtmist nii möödunud põlvkondade elust kui ühiskonna tulevikulootustest.
Piibli võtmed inimkultuuri tundmaõppimiseks peituvad õpetuses kolmest dimensioonist – inimesest, maast ja ajaloost –, millele pöörab erilist tähelepanu Vana Testament. Etniline, territoriaalne ja ajalooline keskkond (kes, kus ja kust me oleme) on kolmekordseks aluseks Iisraeli majanduslikule, ökoloogilisele, sotsiaalsele ja kunstielule, töö- ja tootmisvormidele, seega kogu rikkusele ja heaolule. Selle mudeli järgi on võimalik tõlgendada kõiki kultuure.
Võime teha järgmised üldistused:
Kultuur on integreeritud süsteem uskumusi (Jumalast või reaalsusest või viimsest tähendusest), väärtusi (mis on õige, hea, ilus ja normikohane), kombeid (kuidas käituda, suhelda, kõnelda, palvetada, riietuda, töötada, mängida, kaubitseda, põldu harida, süüa jne, jne) ja institutsioone, mis kaitsevad neid uskumusi, väärtusi ja kombeid (valitsus, kohtud, templid või kirikud, perekond, koolid, haiglad, tehased, kauplused, ühingud, klubid jne), mis liidavad ühiskonda ja annavad talle identiteedi, väärikuse, kindlustunde ja järjepidevuse.

3. Kultuur Piibli ilmutuses
Jumala ilmutus on Piiblis edasi antud selle vastuvõtjate kultuuri terminites. Nii küsisime endalt, millist valgust heidab see fakt meie ülesandele kultuuridevahelises suhtlemises.
Piibli autorid kasutasid oma sõnumi kuulutamisel mis tahes nende käsutuses olevat kultuurimaterjali. Näiteks viitab Vana Testament mitmel korral Paabeli merekoletisele Leviathanile. Jumala leping oma rahvaga sarnaneb vanahetiidi valitseja ja tema vasallide vahelise lepinguga. Kirjutajad kasutasid vahel ka kontseptuaalset kujundit “kolmeastmelisest” universumist, kuigi nad ei jaatanud sellega Koperniku-eelset kosmoloogiat. Meie teeme midagi taolist, kui räägime, et päike “tõuseb” ja “loojub”.
Samamoodi on Uue Testamendi keel läbi imbunud juudi ja hellenistlikust kultuurist ja Paulus näib olevat kasutanud kreeka filosoofilist sõnavara. Aga protsessi, mille kaudu Piibli autorid laenasid sõnu ja kujundeid oma kultuurist ja neid loovalt kasutasid, kontrollis Püha Vaim, puhastades kõik valest ja kurjadest mõtetest ning muutes tõe ja headuse kandjaiks.
Need ilmsed faktid tekitavad palju küsimusi, mille üle oleme juurelnud. Mainigem neist viit:
a) Piibli inspiratsiooni iseloom
Kas Piibli autorite kultuurist pärinevate sõnade ja ideede kasutus on kokkusobimatu jumaliku inspiratsiooniga? Ei. Me oleme uurinud Pühakirja mitmesuguseid kirjanduslikke žanre ja inspiratsiooni avaldumisvorme. Nii näiteks on suur vormiline erinevus ühelt poolt Jumala nägemusi ja sõnu saavate prohvetite tööde ja teiselt poolt ajaloolaste ning kirjade autorite tööde vahel. Ja ometi inspireeris neid kõiki seesama Vaim. Jumal kasutas autorite teadmisi, kogemusi ja kultuuritausta (kuigi tema ilmutus seisis neist kõrgemal) ja iga üksikjuhtumi puhul oli lõpptulemus sama – Jumala sõna avaldumine läbi inimese sõna.
b) Vorm ja tähendus
Suhtlemisel on kaks komponenti – tähendus (mida me tahame öelda) ja vorm (kuidas me seda ütleme). Need kaks – vorm ja tähendus – kuuluvad alati kokku nii Piiblis kui teistes raamatutes või kõnelustes. Kuidas siis tõlkida sõnumit ühest keelest teise?
Vormi sõnasõnaline tõlkimine (vormiline vastavus) võib tähendust varjata või moonutada. Sellistel juhtudel on parem leida teises keeles väljend, mis avaldab kuulajale samasugust muljet kui originaal. See võib kaasa tuua vormi muutmise tähenduse säilitamise huvides. Seda nimetatakse “dünaamiliseks ekvivalentsuseks”. Vaadelgem näiteks RSV (The Revised Standard Version) tõlget Rm 1:17, mis väidab, et evangeeliumis “saab ilmsiks Jumala õigus usust usku”. See on sõnasõnaline tõlge kreeka originaalist ja annab seega “vormilise vastavuse”, jätab aga kreeka sõnade “õigus” ja “usust usku” tähenduse ebaselgeks. Tõlge, nagu annab TEV (Today’s English Version) – “Evangeelium näitab, kuidas Jumal teeb inimesed enda ees õigeks: see on usu kaudu otsast lõpuni”–, hülgab üksühese vastavuse kreeka ja inglise sõnade vahel, kuid väljendab algset mõtet adekvaatsemalt. Püüe luua sellist “dünaamilist ekvivalentsust” võib avada tõlkijale Pühakirja sügavamalt ja teha teksti teisekeelsetele inimestele tähendusrikkamaks.
Mõned Piibli vormid (sõnad, kujundid, metafoorid) tuleks siiski säilitada, sest need on Pühakirja tähtsad ja korduvad kujundid (nt rist, tall või karikas). Säilitades vormi, püüavad tõlkijad välja tuua tähendust. Tõlgendades Markuse 14:36 lauset “võta see kannatusekarikas minult ära”, säilitab TEV vormi (st karika kujundi), aga lisab sõna “kannatuse”, et mõte selgem oleks.
Kreeka keeles kirjutades kasutasid Uue Testamendi autorid sõnu, millel oli pikk ajalugu ilmalikus maailmas, aga nad varustasid need kristliku tähendusega, nagu näiteks Johannes, kes rääkis Jeesusest kui Logosest. See oli hädaohtlik protseduur, sest sõnal “logos” oli kreeka kirjanduses ja filosoofias palju tähendusi ja mittekristlikud ühingud kasutasid seda edasi. Johannes asetas sõna õpetlikku konteksti, kinnitades, et alguses oli Logos; et Logos oli Jumala juures ja oli Jumal; et Logos oli loomise täideviija, inimeste valgus ja elu; et ta sai inimeseks (Jh 1:1–14). Samamoodi on mõned India kristlased riskeerinud laenata sanskriti sõna “avatara” (allatulek), mida hinduism kasutab Vishnu inkarnatsiooni märkimiseks, et tähistada sellega hoolikate selgituste saatel Jumala ainulaadset inimesekssaamist Jeesuses Kristuses. Aga teised on samas keeldunud seda tegemast põhjendusega, et pole piisavat tagatist väärtõlgenduste vältimiseks.
c) Pühakirja normatiivne olemus
Lausanne’i leping väidab, et Pühakiri on “eksimatu kõiges, mida ta kuulutab” (par. 2). See asetab meie ette tõsise eksegeetilise ülesande täpselt kindlaks teha tema kuulutuse sisu. Piiblisõnumi põhitähendust tuleb iga hinna eest säilitada. Kuigi mõnda algset vormi, milles seda väljendati, võib kultuuridevahelise mõistmise huvides muuta, usume, et ka neil on oma kindel normatiivne kvaliteet, sest Jumal ise valis oma ilmutuse edasiandmiseks sellised sõnad. Nii peab iga uue formuleeringu ja seletuse õigsust kontrollima igas põlvkonnas, pöördudes pidevalt tagasi originaali juurde.
d) Kultuuri mõju Pühakirjale
Meil polnud võimalik pühendada nii palju aega, kui oleksime tahtnud, probleemile Pühakirja seosest kultuuriga. Me oleme üksmeelel, et mõned Piibli käskudest (nt naistel räti kandmise nõue avalikus kohas ja üksteise jalgade pesemine) viitavad kommetele, mis tänapäeval on paljudes maailma osades iganenud. Julgeme arvata, et siin pole õige ei slaavilik sõnasõnaline kuulekus ega vastutustundetu ignoreerimine, vaid esiteks teksti sisemise tähenduse avamine ja teiseks selle tõlgendus meie enda kultuuris. Näiteks üksteise jalgade pesemise sisuline tähendus on, et armastus peab väljenduma teiste alandlikus teenimises. Mõnes teises kultuuris võime jalgade pesemise asemel üksteise kingi puhastada. Selge, et sellise “kultuurilise ülekande” eesmärk pole mitte sõnakuulmatus, vaid kaasajastamine ja autentsus.
Vaieldav küsimus naiste staatusest ei olnud konsultatsioonil kõne all. Aga me tunnistame vajadust jätkata otsinguid, kuidas ausalt täita kõiki Piibli nõudmisi ja kuidas mõista suhteid meeste ja naiste vahel ühtaegu sellisena, nagu neid kajastab Vana Testament, ja sellisena, milliseks need on muutunud Jeesuse õpetuses.
e) Püha Vaimu pidev tegutsemine
Kas see, et me lakkamatult rõhutame Pühakirja eesmärki ja ajast aega kestvat normeerivat funktsiooni, tähendab, et me arvame, et Püha Vaim on lakanud tegutsemast? Ei, muidugi mitte. Aga tema õpetusfunktsiooni iseloom on muutunud. Me usume, et tema “sisendav” töö on tehtud, et Pühakirja kaanon on suletud, aga et tema valgustustöö jätkub iga pöördumise korral (2Kr 4:6) nagu ka kristlaste ja kiriku elus. Seepärast on vaja pidevalt paluda, et ta valgustaks meie südame silmi, et me tunneksime täielikult Jumala kavatsust meiega (Ef 1:17) ja et me ei kardaks, vaid oleksime julged otsuste tegemisel ja oma ülesannete täitmisel.
Me peame tunnistama, et kogemus Pühast Vaimust kui Jumala tõe Õpetajast isiklikus ja kirikuelus on mõnikord vähem ere, kui ta peaks olema, ja et me kõik vajame ses osas suuremat avatust.

4. Jumala sõna mõistmine tänapäeval
Kultuurifaktor ei tule ilmsiks mitte ainult Jumala ilmutuse kirjeldamises Pühakirjas, vaid ka meie tõlgenduses sellest. Selle teema juurde me nüüd asumegi. Kõik kristlased püüavad mõista Jumala sõna, aga nad teevad seda erinevalt.
a) Traditsioonilised lähenemisviisid
Kõige tavalisem on Piibli teksti võtmine sõna-sõnalt, kusjuures ei pöörata vähimatki tähelepanu sellele, et kirjutaja kultuurikontekst erineb lugeja omast. Lugeja tõlgendab teksti nii, nagu oleks see kirjutatud tema oma keeles, kultuuris ja ajas.
Me mööname, et suurt osa Pühakirjast võib täiesti niimoodi lugeda ja mõista, eriti kui tõlge on hea, sest Jumal ei adresseerinud oma sõnu õpetlastele, vaid tavalistele inimestele. Lunastuse kesksed ideed on selged kõigile ning Pühakiri on vajalik, et õpetada tõde, parandada vigu, korrigeerida eksimusi ja anda juhiseid õigeks eluks (2Tm 3:16) ning selles kõiges on Püha Vaim meie õpetaja.
Niisuguse “rahvapärase” lähenemise nõrkus on selles, et ta ei uuri originaalkonteksti ja riskeerib valesti mõista Jumala kavatsuse tõelist tähendust, asendades selle millegi muuga.
Teine lähenemisviis võtab algset ajaloolist ja kultuurilist konteksti täie tõsidusega. Ta püüab mõista, mida tekst tähendas originaalkeeles ja kuidas see on seotud ülejäänud Pühakirjaga. See on väga tähtis, sest Jumal rääkis oma sõnad kindlatele inimestele kindlas kontekstis ja ajas. Uurides neid fakte sügavamalt saame Jumala sõnumist paremini aru.
Niisuguse “ajaloolise” lähenemise nõrkus on aga selles, et ta võib jätta kahe silma vahele Pühakirja sõnumi kaasaegsele lugejale. Ta jääb toppama tähendusele, mis Piiblil oli oma ajas ja kultuuris. Ta kaldub analüüsima teksti, kuid ei tegutse selle järgi; ta taotleb akadeemilist teadmist, aga ei kuuletu. Samuti võib tõlgendaja liialt rõhutada Pühakirja täielikku objektiivsust, ignoreerides omaenese kultuurilisi tingimusi.
b) “Kontekstuaalne” lähenemine
Kolmas lähenemisviis ühendab “rahvapärase” ja “ajaloolise” lähenemise positiivsed elemendid. “Ajaloolisest” võtab ta vajaduse uurida originaalkonteksti ja keelt ning “rahvapärasest” vajaduse kuulata Jumala sõna ja selle järgi käia. Kuid sellega asi ei piirdu. Ta võtab arvesse nii kaasaegse lugeja kui Piibli teksti kultuurikonteksti ja väidab, et nende vahel peab toimuma dialoog.
Me tahame rõhutada sellise teksti ja tõlgendaja vahelise dünaamilise kahekõne tähtsust. Tänapäeva lugeja ei saa läheneda tekstile isiklikus vaakumis ega pea seda üritamagi. Selle asemel peaks ta olema teadlik omaenese kultuuritaustast, isiklikest oludest ja vastutusest teiste ees. Need faktorid mõjutavad ka küsimusi, mida üks või teine lugeja Pühakirjale esitab. Ja alati ei saa ta sealt tagasi mitte vastuseid, vaid hoopis uusi küsimusi. Samal ajal kui meie pöördume Pühakirja poole, pöördub Pühakiri meie poole. Me leiame sealt väljakutse oma kultuurile ja meie küsimusi korrigeeritakse. Õigupoolest sunnib Pühakiri meid oma esialgseid küsimusi ümber formuleerima ja uusi esitama. Nii toimub elav kahekõne. Selles protsessis süveneb järk-järgult meie teadmine Jumalast ja tema tahtest. Mida paremini me tunneme Jumalat, seda suurem on meie kohustus talle kuuletuda, ja mida rohkem ta annab endast teada, seda rohkem me tahame kuuletuda.
Selline pidev kasv teadmises, armastuses ja kuulekuses ongi “kontekstuaalse” lähenemise eesmärk ja tulemus. Peale selle konteksti, milles tema sõna algselt edasi anti, kuuleme Jumalat kõnelemas meie kaasaegses kontekstis ja leiame, et see muudab paljut. See protsess on nagu tõus mööda spiraali, milles Pühakirjale kuulub alati keskne ja normeeriv positsioon.
c) Pühakirja uuriv kogudus
Me tahame rõhutada, et ülesanne uurida Pühakirja ei kuulu ainult üksikisikutele, vaid kogu kristlaskonnale, ja seda tuleb võtta kui seost kaasaja ja ajaloo vahel.
Kohalik või regionaalne kirik võib jõuda Jumala tahte tundmiseni omaenese kultuuris väga mitmesuguseid teid pidi. See on Kristus, kes valib oma kiriku õpetajaid ja pastoreid. Vastuseks palvele räägib ta oma rahvaga, eriti oma sõna kaudu jumalateenistustel. Sellele lisaks on vaja piiblitundides “üksteist manitseda ja õpetada” (Kl 3:16), konsulteerida teiste kirikutega ja kuulata vaikuses Jumala häält, mis räägib meiega isiklikult läbi Pühakirja, sest see on asendamatu element kristlase elus.
Kirik on ka ajalooline osaduskond, mis on saanud minevikult rikka kristliku teoloogia, liturgia ja pühendumisviiside pärandi. Ükski usklike grupp ei saa seda pärandit ignoreerida, riskeerimata vaimselt vaesuda. Samal ajal ei tohi ühtegi traditsiooni omaks võtta ebakriitiliselt, teadmata, kas tegu on rea konfessionaalsete erinevustega või millegi muuga – see tuleb panna proovile Pühakirja alusel, mida traditsioon väidab ennast kuulutavat. Samuti ei tohi traditsioone kirikule peale suruda, vaid need tuleb teha kättesaadavaks inimestele, kes suudavad neid kasutada kui väärtuslikke abivahendeid, tasakaaluna sõltumatuse vaimule ja lülina üleilmse kirikuga.
Püha Vaim õpetab oma rahvast paljude õpetajate kaudu nii minevikust kui olevikust. Me vajame üksteist. Ainult “koos kõigi pühadega” võime hakata mõistma Jumala armastuse ulatust (Ef 3:18, 19). Püha Vaim “kõneleb Sõna kaudu tänapäevalgi, valgustades igast rahvusest usklikke nägema seda tõde värskena, nii et Jumala mitmesugune tarkus võib avaneda tervele kirikule üha enam” (Lausanne’i leping, par. 2, Ef 3:10 põhjal).
d) Millest Pühakiri vaikib?
Me oleme arutanud ka küsimusi, millest Pühakiri vaikib, st neid teooria ja eetika valdkondi, mille kohta Piiblil pole midagi otseselt öelda. Kirjutatud vanas juudi ja kreeka-rooma maailmas, ei pöördu Pühakiri näiteks konkreetselt hinduismi, budismi, islami, marksistliku ühiskonnaõpetuse ega moodsa tehnoloogia poole. Sellegipoolest usume, et Püha Vaimu juhitud kirik peab otsima Pühakirjast pretsedente ja põhimõtteid, mis võimaldavad tal edasi arendada Issanda Kristuse mõtteid ja jõuda tõepäraste kristlike otsusteni. See protsess kulgeb kõige edukamalt sellises usklikus koguduses, kus kummardatakse Jumalat ja sekkutakse aktiivselt ellu, täites seega Jumala tahet. Me kordame veel, et kuuletumine Jumala tahtele on ühtaegu nii mõistmise eelduseks kui tulemuseks.

5. Evangeeliumi sisu ja selle vahendamine
Olles arutlenud selle üle, kuidas Jumal on Pühakirja kaudu vahendanud oma rõõmusõnumit, jõuame nüüd oma probleemi südamesse – oma kohuse juurde vahendada seda sõnumit teistele, st evangeliseerida. Aga enne kui räägime evangeeliumi vahendamisest, peame käsitlema selle sisu, seda, mida meil tuleb evangeliseerimisel edasi anda. “Evangeliseerida, see tähendab kuulutada head sõnumit” (Lausanne’i leping, par. 4). Järelikult ilma evangeeliumita ei saa olla ka evangeliseerimist.
a) Piibel ja evangeelium
Evangeelium on osa Piiblist. Mõnes mõttes on kogu Piibel evangeelium, alates loomisest ja lõpetades ilmutusega, sest tema läbiv eesmärk on tunnistada Kristusest, kuulutada head sõnumit sellest, et Kristus on elu andja ja Issand, ning veenda inimesi teda usaldama (nt Jh 5:39, 40; 20:31; Tt 3:15).
Piibel kuulutab evangeeliumi sõnumit mitmel viisil. Evangeelium on nagu mitmetahuline erinevate külgedega kalliskivi, mis apelleerib erisugustele inimestele eri kultuurides. Tal on sügavusi, mida me pole suutnud mõõta. Ta trotsib iga katset piirata teda konkreetsete formuleeringutega.
b) Evangeeliumi süda
On siiski tähtis määratleda, mis peitub evangeeliumi südames. Me peame keskseteks selliseid teemasid nagu Jumal kui Looja, patu universaalsus, Jeesus Kristus kui Jumala Poeg ning kõigi Issand ja Lunastaja oma surma ja ülestõusmise läbi, pöördumise vajadus, Püha Vaimu tulek ja tema ümberkujundav jõud, kristliku kiriku vendlus ja missioon ning lootus Kristuse taastulekule.
Need on evangeeliumi põhielemendid. Tuleb aga lisada, et ükski teoloogiline formuleering pole vaba kultuuri mõjudest. Seepärast peab neid hindama Piibli põhjal, mis seisab kõigist neist kõrgemal. Nende väärtus sõltub nende vastavusest Piiblile ja sellest, kuidas nad aitavad Piibli sõnumit mingis konkreetses kultuuris rakendada.
Oma püüetes rõõmusõnumit efektiivselt vahendada oleme saanud teadlikuks elementidest, mis inimestele evangeeliumis ei meeldi. Näiteks rist on alati olnud solvanguks uhketele ja rumaluseks tarkadele. Aga Paulus ei jätnud seda sellepärast veel oma kuulutusest välja. Vastupidi, ta jätkas ustavalt sellest kõnelemist, riskides saada taga kiusatud, kuid olles veendunud, et ristilöödud Kristus on tarkus ja Jumala vägi. Ka meie, kes me püüame viia oma sõnumit vastavasse konteksti ja eemaldada sellest kõik, mis võib inimesi riivata, peame astuma vastu kiusatusele kohandada seda inimliku uhkuse ja eelarvamustega. Sest sõnum on meile antud. Meie kohus pole seda mitte redigeerida, vaid kuulutada.
c) Evangeeliumi kuulutamise kultuurilised barjäärid
Ükski kristlik tunnistaja ei saa evangeeliumi kuulutada kultuurifaktoreid tundmata. Eriti aktuaalne on see misjonäride töös, sest misjonärid, kes lähevad inimeste juurde, on ühe kultuuri produkt. Need, kelle juurde nad lähevad, on teise kultuuri produktid. Nii võtavad nad vältimatult osa kultuuridevahelisest suhtlemisest kõigi selle juurde kuuluvate põnevate väljakutsete ja raskete nõudmistega. Nende ees seisab kaks peamist probleemi.
Mõnikord ignoreerivad inimesed evangeeliumi mitte sellepärast, et peavad seda valeks, vaid sellepärast, et tunnetavad selles hädaohtu omaenese kultuurile, eriti ühiskonna ülesehitusele ja rahvuslikule või hõimusolidaarsusele. Mingi piirini see nii ongi. Jeesus Kristus on nii tülliajaja kui rahutegija. Tema on Issand ja ta nõuab meie täielikku kuulekust. Nii nägi mõni esimese sajandi juut evangeeliumis judaismi õõnestajat ja süüdistas Paulust, et too “õpetab kõiki inimesi rahva ja käsu ja selle paiga (st templi) vastu” (Ap 21:28). Samuti kartsid mõned esimese sajandi roomlased oma riigi stabiilsuse pärast ja arvasid, et kristlikud misjonärid, kes väitsid, et on olemas teine kuningas – Jeesus –, polnud truud keisrile ja propageerisid kombeid, mida seadus keelas roomlastel praktiseerida (Ap 16:21; 17:7). Veel tänapäevalgi esitab Jeesus väljakutse paljudele au sees peetud uskumustele ja tavadele igas kultuuris ja ühiskonnas.
Samal ajal on kõigis kultuurides jooni, mis ei ole lepitamatud Kristuse ülemvalitsusega ja mille vastu ei tule võidelda, vaid mida peab säilitama ja ümber kujundama. Evangeeliumi kuulutajad peavad põhjalikult tundma kohalikku kultuuri ja sellest lugu pidama. Ainult siis on nad võimelised ära tundma, kas vastupanu osutatakse mõnele Jeesuse Kristuse vältimatule õpetusele või mõnele – olgu tõelisele või kujuteldavale – ähvardusele kultuuri vastu, mis õpetuse seisukohalt on ebaoluline.
Teine probleem on see, et sageli kuulutatakse inimestele evangeeliumi neile võõrastes kultuurivormides. Sellisel juhul ei võeta misjonäre kuulda ja nende sõnumit ignoreeritakse, sest nende tööd ei nähta mitte kui soovi kuulutada rõõmusõnumit, vaid kui püüet suruda peale omaenese kombeid ja elustiili. Efektiivne evangeliseerimine on võimatu siis, kui misjonärid toovad kaasa võõrapärase mõtlemise ja käitumise, rassilise üleoleku, üleoleva isalikkuse ja materiaalsed mured.
Vahel tehakse need kaks väärsammu korraga ja siis on evangeeliumi kuulutajad süüdi kultuuriimperialismis, mis õõnestab liigselt kohalikku kultuuri ja püüab seda asendada võõra kultuuriga. Mõned misjonärid, kes saatsid katoliiklikke konkistadoore Ladina-Ameerikas või protestantlikke kolonisaatoreid Aafrikas ja Aasias, on selle topeltvea ajaloolised näited. Apostel Paulus seevastu jääb ülimaks eeskujuks kui inimene, kellelt Jeesus Kristus võttis kõigepealt uhkuse tema enese kultuuriprivileegide üle (Fl 3:4–9) ja õpetas seejõrel kohanema teiste kultuuridega, nii et ta tegi end nende orjaks ja sai “kõikidele kõigeks”, et päästa kas või mõnedki (1Kr 9:19–23).
d) Kultuuritaju evangeliseerimisel
Tundlikkust omavad Kristuse tunnistajad teisest kultuurist ei saabu oma teenistuspaika “kodus valmis pakitud” evangeeliumiga. Neil peab olema selge ettekujutus evangeeliumi tõdedest. Kuid neil ei õnnestu edukalt evangeliseerida, kui nad püüavad neid tõdesid inimestele peale suruda, seostamata neid omaenese kultuurisituatsiooniga ja selle rahva omaga, kelle hulka nad lähevad. Ainult aktiivse, armastava osavõtuga kohaliku rahva elust, mõtlemisega nende mõttemallide abil, mõistes nende maailmavaadet, kuulates nende küsimusi ja tundes nende muresid, saab uskuv kogudus (mille osaks on misjonär) vastata kohaliku rahva vajadustele. Ühiste palvete, mõtete ja südamekatsumistega ning Püha Vaimu toetusel võivad immigrandid ja kohalikud üheskoos õppida, kuidas esindada Kristust ja kontekstualiseerida evangeeliumi nii, et ta vastaks antud kultuurile, jäädes samal ajal ustavaks oma tõdedele. Me ei püüagi väita, et see on lihtne, kuigi mõnel Kolmanda maailma kultuuril on algne sugulus piiblikultuuriga. Aga me usume, et kui Vaimust juhitud usklik kogudus kuulab ja reageerib tundlikult nii Pühakirja tõdedele kui maailma vajadustele, on võimalik saavutada sügavat ja värsket vastastikust mõistmist.
e) Kristlik tunnistaja islamimaailmas
Paljud on avaldanud rahulolematust, et meie konsultatsioonil pöörati nii vähe tähelepanu kirikliku misjoni konkreetsetele probleemidele islamimaailmas, kuigi tänapäeva maailmas on umbes 600 miljonit moslemit. Ühelt poolt toimub paljudes maades islami misjoni ja usuliikumise elavnemine, teiselt poolt esineb paljudes ühiskondades, mille side traditsioonilise islamiga on nõrgenenud, uus huvi evangeeliumi vastu. Igal juhul on vaja tunda islami iseloomulikke jooni, mis annavad kristlikule tunnistajale ainulaadse võimaluse. Hoolimata sellest, et islamis on elemente, mis on evangeeliumiga lepitamatud, on seal ka teatud hulk nn ümberpööratavaid elemente. Näiteks võib meie kristlik arusaam Jumalast, mis väljendub Lutheri kuulsas karjes “Las Jumal olla Jumal!”, olla Jumala definitsiooniks ka islamis. Islami usku ainujumalasse, rõhku inimese kohustusele Jumalat kummardada ja väärjumalakummardamise täielikku hukkamõistu võib vaadelda kui sedasama Jumala kavatsust inimeluga, mida kuulutas Jeesus Kristus. Kaasaegsed kristlikud tunnistajad peaksid neid väärtusi alandlikult ja lootusega tundma õppima, hindama ja valgustama. Samuti peaksid nad seisma kõige selle muutmise vastu, mis on vastuvõetav islami kultuses, palves, paastumises, kunstis, arhitektuuris ning kalligraafias, ja kui võimalik, siis integreerima selle kristlikku kultuuri.
See kõik toimib ainult siis, kui hindame õigesti islamimaade praegust situatsiooni, mida iseloomustab tehnoloogia areng ja kasvav ilmalikustamine. Vastse rikkuse ja traditsioonilise vaesuse sotsiaalsed võlad, poliitilise sõltumatuse taotlemise pinged, traagilised sündmused Palestiinas ja üldine pettumus – kõik need loovad suuri võimalusi kristlikule tunnistajale. Need sündmused on sünnitanud palju kirglikku poeesiat, mille üheks heliks on kannatava Jeesuse motiiv. Need ja teised elemendid nõuavad head kristlikku kultuuritaju ja täit teadlikkust sellest, millises suletuses on kirik nii kaua Lähis-Idas töötanud. Mujal maailmas on suhtumised paindlikumad ja võimalused avaramad. Et veelgi paremini oma misjonärikohust täita, on vaja leida uusi võimalusi usklike ja otsijate ühendamiseks. Tarviduse korral võib seda teha ka väljaspool traditsioonilisi kirikuvorme. Elav, evangeliseeriva vaimuga vastutus moslemite ees jääb alati kristlase isikliku ja kollektiivse ustavuse ning armastuse mõõdupuuks.
f) Tulemuste ootus
Evangeeliumi kuulutajad, kes on tõdenud omaenese kogemuste varal, et evangeelium on “Jumala vägi õndsakssaamiseks” (Rm 1:16), tahavad õigusega, et ka teised inimesed seda kogeksid. Me tunnistame, et nii nagu paganliku sõjapealiku usk häbistas Iisraeli uskmatust (Mt 8:10), häbistab teiste kultuuride kristlaste uskuv ootus vahel misjonäri leigust. Meenutagem Jumala tõotusi õnnistada läbi Aabrahami järglaskonna kõiki perekondi maa peal ja päästa evangeeliumi läbi need, kes usuvad (1Ms 12:1–4; 1Kr 1:21). Nende ja paljude teiste tõotuste põhjal paneme kõigile evangeeliumi kuulutajatele, kaasa arvatud meie ise, südamele paluda Jumalat, et ta päästaks inimesed ja ehitaks üles oma kiriku.
Samal ajal ei unusta me Issanda hoiatusi vastuseisu ja võimalike kannatuste kohta. Inimsüdamed on kõvad. Inimesed ei suuda alati haarata evangeeliumi sügavusi. Isegi siis mitte, kui vahendamine on veatu nii tehniliselt kui ka vahendaja iseloomult. Meie Issand ise oli täielikult kodus kultuuris, milles ta jutlustas, aga sellegipoolest põlati ja ignoreeriti tema sõnumit. Tema tähendamissõna külvajast näib meid hoiatavat, et enamus heast seemnest, mida me külvame, ei kanna vilja. Siin on müsteerium, mida me ei suuda mõista. “Vaim puhub seal, kus ta tahab” (Jh 3:8). Püüdes ise kuulutada evangeeliumi nii hästi kui võimalik, jätame tulemused alandlikult Jumala otsustada.

6. Alandlikkus – tähtsaim nõue evangeeliumi kuulutajale
Me arvame, et veenev kristlik kuulutamine sõltub eelkõige kuulutaja isikust, sellest, milline inimene ta on. Ütlematagi on selge, et tal peab olema osadus kristlikus armastuses ja pühaduses. See tähendab, et tal peab olema isiklik ja üha süvenev kogemus Püha Vaimu ümberkujundavast tööst, mis paneb tema iseloomu ja käitumise üha enam sarnanema Jeesuse Kristuse omaga.
Me soovime näha misjonärides, kaasa arvatud iseendis, ennekõike “Kristuse tasasust ja järeleandlikkust” (2Kr 10:1), teisisõnu, Kristuse armastuse alandlikku järgimist. Me peame seda nii tähtsaks, et pühendame sellele terve järgneva lõigu oma aruandest. Ja et me ei taha näpuga näidata kellegi peale peale iseendi, kasutame edaspidi mitmuse esimest pööret. Kõigepealt analüüsime kristlikku alandlikkust misjonäri elus ja seejärel pöördume Jumala kehastumise juurde Jeesuses Kristuses kui mudeli poole, mida me tema armu läbi igatseme järgida.
a) Misjonäri alandlikkuse analüüs
Esiteks
peab meil olema alandlikkust tunnistada kultuuri esitatud probleemi. Seda ei tohi vältida ega lihtsustada. Nagu oleme näinud, on eri kultuurid suurel märal mõjutanud piibliilmutuse välist vormi, meid endid ja inimesi, kelle juurde me läheme. See põhjustab evangeeliumi kuulutamisel mitmesuguseid probleeme. Me oleme (teadlikult või ebateadlikult) omaenese kultuuri vangid ja meie arusaamad nii Piibli kultuurikontekstist kui selle maa omast, kuhu me läheme, on üsna ähmased. See teebki suhtlemise eri kultuuride vahel keeruliseks ja sellele probleemile jäävad alla peaaegu kõik.
Teiseks peab olema alandlikkust võtta vaevaks mõista ja hinnata nende inimeste kultuuri, kelle juurde me läheme. Selline suhtumine aitab arendada tõelist dialoogi, mille eesmärk on elada kaasa selleks, et mõista (Lausanne’i leping, par. 4). Me kahetseme rumalust, mis arvab, et meil on olemas vastused kõigile küsimustele ja et meie ainus roll on õpetada. Meil on väga palju õppida. Me kahetseme kohtumõistmist teiste kultuuride üle. Teisi kultuure ei tohi kunagi hukka mõista ega põlata, neid tuleb austada. Me ei soosi ei häbematust, mis meie kultuuri teistele peale surub, ega sünkretismi, mis segab evangeeliumi temaga lepitamatute kultuurielementidega, vaid alandlikku hea sõnumi kuulutamist, mis saab võimalikuks tänu siirale sõprusele.
Kolmandaks peab meil olema alandlikkust alustada oma kuulutust kuulajate tasemelt, mitte sealt, kust me ise tahaksime alustada. Sedasama näeme Jeesust tegevat ja me tahame järgida tema eeskuju. Liiga sageli pole me osanud arvestada inimeste hirme ja pettumusi, valusid ja muresid, nälga, vaesust, puudust ja rõhutust, seega nende “käegakatsutavaid vajadusi”, ja oleme olnud liiga loiud koos nendega naerma ja nutma. Tihtipeale on need “käegakatsutavad vajadused” sügavamate vajaduste sümptomiteks, mida inimesed ise otseselt ei tunne ega mõista. Arst ei pruugi alati nõustuda patsiendi enda diagnoosiga. Me näeme küll vajadust alustada tasemelt, millel inimesed parajasti viibivad, aga ei tohi sinna pidama jääda. Me rõhutame oma kohust juhtida neid leebelt ja rahulikult nägema iseendid samamoodi, nagu meie ennast näeme, st kui mässajaid, kellega evangeelium räägib andeksandmise ja lootuse sõnumi kaudu. Alustada tasemelt, kuhu inimesed ei ole jõudnud, tähendab kuulutada ebakohast sõnumit; aga jääda tasemele, kus inimesed on, mitte juhtida neid edasi Jumala hea sõnumi üha täielikuma mõistmise poole, tähendab kuulutada seega poolikut sõnumit. Alandlik ja tundlik armastus väldib mõlemaid vigu.
Neljandaks peab olema alandlikkust tunnistada, et isegi kõige andekamad, pühendunumad ja kogenenumad misjonärid suudavad harva vahendada evangeeliumi teises keeles ja kultuuris niisama efektiivselt kui vastavalt haritud põliselanikud. Viimastel aastatel on piibliühingud hakanud seda fakti üha enam tunnistama ja nende poliitika on suundunud misjonäride tõlgete avaldamiselt (kohalike elanike abiga) keelt valdavate kohalike spetsialistide koolitamisele. Ainult kohalikud kristlased oskavad vastata küsimustele “Jumal, kuidas sa ütleksid seda meie keeles?” ja “Jumal, mida tähendab sinule kuuletumine meie kultuuris?” Seepärast on nii Piibli tõlkimisel kui evangeeliumi kuulutamisel kohalike kristlaste abi hädavajalik. Just nemad peavad võtma endale vastutuse viia sõnum oma maa keele- ja kultuurikonteksti. Kristliku sõnumi toojad teistest kultuuridest ei pruugi olla sugugi ülearused, kuid me oleme teretulnud ainult siis, kui oleme küllalt alandlikud, nägemaks heas kommunikatsioonis grupitööd, kus kõik usklikud tegutsevad külg külje kõrval.
Viiendaks peab olema alandlikkust usaldada Jumala Püha Vaimu, kes on evangeeliumi peamine vahendaja, kes ainsana avab pimedate silmi ja annab inimestele uuestisünni. “Ilma temata on meie töö viljatu” (Lausanne’i leping, par. 14).
b) Jeesuse inimeseks saamine kui kristliku kuulutuse mudel
Meie konsultatsioon toimus jõuluajal. Jõule võib nimetada kogu inimkultuuri kõige suurejoonelisemaks kultuurilise identifikatsiooni instantsiks, sest oma sündimise läbi sai Jumala Poeg esimese sajandi Galilea juudiks.
Me teame ka, et Jeesus tahtis oma rahva missiooni maailmas kujundada enda järgi. “Ma läkitan teid, nagu Isa mind on läkitanud,” ütles ta (Jh 20:21). Seepärast on vaja uurida Jumala inimeseks saamise tähendust meie kõigi jaoks. See küsimus on ülitähtis kõigile Kristuse tunnistajatele teistest kultuuridest, millisele maale nad ka ei läheks, kuigi me oleme eelkõige silmas pidanud neid, kes lähevad Läänest teenima Kolmandasse maailma.
Fl 2 peale mõeldes näeme, et Kristuse alandlikkus tuli ilmsiks juba tema hoiakus: ta ei pidanud ennast Jumalaga võrdseks. Me peaksime tema meelsusel laskma juurduda endis ja pidama alandlikult teisi endast paremateks ja tähtsamateks. Omada Kristuse meelt või meelsust tähendab tunnistada inimolendite väärtust ja võtta nende teenimist kui suurt privileegi. Kristuse meelega tunnistajatel on sügav austus nii nende inimeste vastu, keda nad teenivad, kui ka nende kultuuri vastu. Kristuse viis tema meelsus tegudeni, mida võib väljendada kahe verbi abil: ta ohverdas end ja alandas end. Esimene räägib sellest, millest ta loobus, teine teenimisest või isegi orjusest; sellest, kuidas ta samastas end meiega ja andis end meie käsutusse. Me oleme püüdnud mõelda, mida need kaks tegu talle tähendada võisid ja mida need võivad tähendada sõnumi edastamisel teises kultuuris.
Alustame loobumisest. Esiteks, loobumine staatusest. “Tasaselt loobus ta oma hiilgusest,” laulame jõuluajal. Et me ei suuda kujutleda, milline on tema igavene hiilgus, ei suuda me ka mõista, kui suur oli tema loobumine. Kuid kahtlemata loovutas ta oma õigused, privileegid ja väe, mida ta omas Jumala Pojana. Staatus ja selle sümbolid on kaasaegses maailmas väga tähtsad, aga nad ei sobi misjonitööga. Me arvame, et ükskõik kus misjonär ka ei viibiks, ei tohiks ta töötada üksi, vaid alati koos kohalike kristlastega – soovitavalt nende alluvuses –, kes oskavad talle nõu anda ja teda suunata. Ja milline ka poleks misjonäri ülesanne, ei peaks ta püüdma mitte valitseda, vaid teenida (Lausanne’i leping, par. 11).
Teiseks, loobumine sõltumatusest. Me oleme vaadelnud Jeesust palumas samaaria naiselt vett, elamas teiste inimeste kodudes ja nende rahast, sest tal enda oma ei olnud, laenamas paati, eeslit või ülemist tuba. Isegi maetud pidi ta saama laenatud hauakambrisse. Niisamuti peavad tulijad teistest kultuuridest, eriti oma teenistuse algaastatel, õppima sõltuvust teistest.
Kolmandaks, loobumine kaitstusest. Jeesus avas end kiusatustele, kurvastusele, kitsikusele, majanduslikule puudusele, valule. Nii peab ka misjonär arvestama kiusatuste, hädaohtude, haiguste, väära kliima, harjumatu üksilduse ja võimaliku surmaga. Pöördudes loobumise teema juurest samastumise teema juurde, tuleb veel kord imeks panna Lunastaja täielikku samastumist meiega, nagu see seisab kirjas heebrealastele. Ta jagas meie olemist “lihas ja veres”, teda kiusati nagu meidki, ta õppis sõnakuulmist oma kannatustes ja suri meie eest (Hb 2:14–18; 4:15; 5:8). Oma avaliku tegevuse vältel kohtles ta sõbralikult vaeseid ja rõhutuid, ravis haigeid, toitis näljaseid, puudutas neid, keda ei tohtinud puudutada, ja riskeeris oma reputatsiooniga, suheldes ühiskonnast väljatõugatutega.
Mil määral tuleb end samastada inimestega, kelle juurde me läheme, on vaieldav küsimus. Muidugi peame oskama nende keelt, süvenema nende kultuuri, õppima mõtlema ja tundma nagu nemad. Ometi ei pea me vajalikuks saada kohalikeks ka ühiskondlik-majanduslikul tasandil. Peamiselt sellepärast, et võõramaalase püüd seda teha võib näida võltsi ja kunstlikuna. Aga samas ei tohi meie ja meid ümbritsevate inimeste elustiili vahel olla liiga silmatorkavat erinevust. Nende kahe äärmuse vahel on võimalik elada oma elu armastades, hoolides ja jagades ning osutades külalislahkust. Meie samastumisvõimest tunnistab meie endi äratundmine, mil määral me kuulume selle rahva hulka, keda me teenime, ja veelgi enam, millise määrani nemad meid omaks võtavad. Kas me osaleme iseenesestmõistetavalt nende rahvuse või hõimu tänu- ja leinapäevadel? Kas me ägame koos nendega ikke all ja liitume nendega õigluse ja vabaduse nõudmisel? Kui maad tabab maavärin või kodusõda, kas meie instinkt käsib meil jääda ja kannatada ühes armastatud rahvaga või lennata koju?
Kuigi Jeesus samastas end täielikult meiega, ei kaotanud ta oma identiteeti. Ta jäi iseendaks. “Ta tuli taevast alla… ja sai inimeseks” (Nikaia usutunnistus), kuid saades üheks meie hulgast, ei lakanud ta olemast Jumal. Niisamuti peavad kristluse kuulutajad alandlikult loobuma kõigest peale isikliku autentsuse (Lausanne’i leping, par.10). Jumala inimesekssaamine on näide, mis õpetab samastumist ilma identiteeti kaotamata. Me usume, et tõeline eneseohverdus viib tõelise eneseavastuseni. Alandlikus teenimises on palju rõõmu.

7. Pöördumine ja kultuur
Me oleme pöördumise ja kultuuri vahelistele seostele mõelnud kahest aspektist. Esiteks, millist mõju avaldab pöördumine pöördunute kultuurisituatsioonile, nende mõtte- ja tegutsemismallidele ja suhtumisele oma sotsiaalsesse keskkonda. Teiseks, millist mõju on meie endi kultuur avaldanud meie arusaamisele pöördumisest. Mõlemad küsimused on tähtsad. Aga öelgem kohe, et meie traditsioonilises vaates pöördumisele on rohkem kultuuri- kui Piiblielemente ja selle vastu tuleb võidelda. Me oleme liiga sageli mõelnud pöördumisele kui haripunktile, mitte kui protsessile, või oleme pöördumist pidanud ainult isiklikuks kogemuseks, unustades sellest järelduva vastutuse ühiskonna ees.
a) Pöördumise radikaalne iseloom
Me oleme veendunud vajaduses kinnitada tänapäeva kirikus Jeesuse Kristuse poole pöördumise radikaalset iseloomu. Sest alati on olemas oht seda trivialiseerida, nagu poleks see muud kui pinnapealne muutus ja enese isiklik ümberkujundamine. Uue Testamendi autorid kirjutavad pöördumisest kui Püha Vaimu läbi toimuva regeneratsiooni ehk uuestisünni välisest ilmingust, uuestiloomisest ja ärkamisest vaimsest surmast. Eriti tähtis on ülestõusmise kontseptsioon, sest Jeesuse Kristuse ülestõusmine surnust oli Jumala uue loomingu algus. Jumala armu läbi ning ühenduses Kristusega oleme sellest ülestõusmisest osa saanud. Seega oleme sisenenud uude ajastusse ning juba maitsnud selle väge ja rõõmu. See on kristliku pöördumise eshatoloogiline dimensioon. Pöördumine on osa suurest uuendusest, mida Jumal on alustanud ja mis jõuab võidukale lõpule, kui Kristus tuleb oma hiilguses.
Pöördumine eeldab niivõrd täielikku lahtiütlemist minevikust, et seda võib võrrelda surmaga. Me oleme koos Kristusega risti löödud. Tema risti läbi oleme surnud jumalata maailmale, selle vaadetele ja standarditele. Nagu määrdunud rüü, oleme heitnud kõrvale vana Aadama, oma endise ja langenud “mina”. Ja Jeesus hoiatas meid, et selline minevikust ärapöördumine võib kaasa tuua valusaid ohvreid, isegi perekonna ja varanduse kaotust (nt Lk 14:25).
Väga tähtis on hoida koos need pöördumise, surma ja ülestõusmise negatiivsed ja positiivsed elemendid, vana äravõtmine ja uue selgapanemine. Sest meie, kes me surime, elame jälle, aga seekord elame Kristuses, Kristusele ja Kristuse juhtimise all.
b) Jeesuse Kristuse juhtimine
Oleme niisiis näinud, et pöördumise põhitähendus on kuuluvuse vahetumine. Varem valitsesid meie üle teised jumalad ja isandad – igasugu idolaatria –, aga nüüd on Jeesus Kristus meie isand. Pöördunu elu juhtmõte on elada Kristuse juhtimise all või (see on sisuliselt sama) Jumala kuningriigis. Tema võim meie üle on täielik. See uus ja vabatahtlik alluvus viib vältimatult meie elu iga aspekti, eriti maailmavaate, käitumise ja suhtlemise ümberhindamisele.
Esiteks, maailmavaade. Me oleme üksmeelel, et iga kultuuri südameks on mingi “religioon”, isegi kui see on ebareligioosne religioon nagu näiteks marksism. “Kultuur on nähtavaks saanud religioon” (J. H. Bavinck). Et religioon on kogum põhilisi uskumusi ja väärtushinnanguid, siis arvame võivat kasutada terminit “maailmavaade” kui sellega võrdväärset väljendit. Tõeline pöördumine Kristuse poole ei tähenda lööki meie kultuuripärandi südamesse. Jeesus Kristus tahab üksnes meie maailma keskmest välja kihutada mis tahes iidoli, kes seal valitses, ja ise tema trooni hõivata. Selline radikaalne suunamuutus moodustabki pöördumise või vähemalt selle alguse. Kui Kristus on sisse võtnud koha, mis talle õigusega kuulub, hakkab ka kõik muu klappima. Lained liiguvad keskmest äärte poole. Pöördunu peab uuesti oma põhilised veendumused läbi kaaluma. See on “metanoia” ehk “kahetsus”, meelemuutus, “lihameele” asendamine “Kristuse meelega”. Muidugi võib tervikliku kristliku maailmavaate kujunemine kesta kogu elu, aga eos on ta olemas juba stardist alates. Kui see areneb, on tema plahvatuslikke tagajärgi võimatu ette aimata.
Teiseks, meie käitumine. Jeesuse isandaks kuulutamine esitab väljakutse meie moraalistandarditele ja kogu eetilisele eluhoiakule. Rangelt võttes pole see “meeleparandus”, vaid pigem “meeleparanduse vili” (Mt 3:8), käitumise muutumine, mis tuleneb suhtumise muutumisest. Nii meie meel kui tahe peavad kuuletuma Kristusele (2Kr 10:5; Mt 11:29, 30; Jh 13:13).
Kuulates jutustusi konkreetsetest pöördumistest, on meile muljet avaldanud armastusele kuuluv esikoht uue pöördunu kogemuses. Pöördumine vabastab nii introvertsusest, mis sunnib inimest tegelema liialt iseendaga, huvitumata teistest, kui ka fatalismist, mis peab võimatuks teisi aidata. Pöördumine pole tõeline, kui ta ei õpeta meid armastama.
Kolmandaks, inimsuhted. Kuigi pöördunu peaks tegema kõik võimaliku, et vältida suhete katkemist oma rahvuse, hõimu või perekonnaga, võib vahel ette tulla valusaid konflikte. On selge, et pöördumine tähendab ümberasumist ühest ühiskonnast teise, langenud inimkonnast Jumala uude inimkonda. See toimus juba päris alguses, nelipühil, kui Peetrus hüüdis: “Päästke end sellest sõgedast sugupõlvest!” Ja need, kes võtsid vastu tema sõnumi, ristiti uude ühiskonda. Nad pühendasid end sellele osadusele ja kogesid, et Jumal lisab nende arvule iga päev uusi inimesi (Ap 2:40–47). Samal ajal tähendas nende üleminek ühest inimgrupist teise pigem vaimset kui ühiskondlikku eemaldumist. Nad ei hüljanud maailma. Vastupidi, nad said endale uue ülesande ja läksid maailma, et teenida ja tunnistada.
Ka tänapäeval ei tohi me jätta lootust näha selliseid radikaalseid pöördumisi, mis tähendavad uut meelt, uut elustiili, uut ühiskonda ja uut missiooni Kristuse juhtimise all, ning me tunneme vajadust oma tööd mitmeti täiustada.
c) Pöördunu ja tema kultuur
Pöördumine ei peaks pöördunut kultuurist võõrutama. Loomulikult juhib nüüd Issand Jeesus tema elu ja kõik kultuurisse puutuv peab minema tema kontrolli alla. See käib iga kultuuri kohta, mitte ainult hindu, budistliku, moslemi või animistlike kultuuride, vaid ka meie üha enam materialiseeruva Lääne kultuuri kohta. Kui Kristuse kohus mõistab mõned kultuurielemendid hukka ja need tagasi lükkab, võib see kaasa tuua tõsiseid konflikte. Kokkupõrke korral võib juhtuda, et pöördunu tahab omaks võtta hoopis evangelisti kultuuri. Seda tuleb leebelt, aga kindlalt vältida.
Pöördunul tuleb aidata näha tema suhet minevikuga kui kombinatsiooni katkemisest ja järjepidevusest. Kuigi paljud värskelt pöördunud tunnevad, et nad peavad Kristuse pärast kõigest loobuma, on nad ikkagi needsamad inimesed sellesama kultuuripärandi ja perekonnaga. Pöördumine ei lõhu, vaid kujundab ümber. Alati on traagiline – ehkki mõnedes situatsioonides on see vältimatu –, kui pöördumist tõlgendatakse teiste poolt kui oma juurte lahtirebimist. Kui vähegi võimalik, peavad pöördunud konfliktidest hoolimata võtma osa oma kultuuri rõõmudest, lootustest, valudest ja heitlustest.
Konkreetsed juhtumid näitavad, et pöördunud läbivad tavaliselt kolm staadiumi: 1) lahtiütlemine (kui nad näevad endid kui uusi looduid Kristuses ja eitavad kõike, mis on seotud nende minevikuga); 2) kohanemine (kui nad, püüdes uut leitud kristlikku usku viia ühendusse oma pärandiga, avastavad oma etnilise ja kultuurilise kokkukuuluvuse sellega) ja 3) identiteedi taasloomine (kui mineviku eitamine ja kohanemine ühenduvad tasakaalustatud enesemõistmiseks Kristuses ja kultuuri vahel).
d) Konflikt jõududega ja Jumala vägi
“Jeesus on Issand” tähendab rohkemat kui seda, et ta on iga üksiku pöördunu maailmavaate, standardite ja suhete isand, või et ta on kultuuri isand. See tähendab, et ta on jõudude isand, kellele Isa on andnud ülemvõimu ja kelle käsutuses on kõik jõud ja väed (1Pt 3:22). Mõned meist, eriti Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast, on rääkinud kurjade jõudude reaalsusest ja vajadusest demonstreerida Jeesuse ülemvõimu nende üle. Sest pöördumisega kaasneb ka kokkupõrge jõududega. Inimesed hakkavad Jeesust usaldama, kui nad näevad, et tema vägi on suurem kui maagia ja voodoo, suurem kui nõidade needmine või õnnistamine ning kurjade vaimude pahatahtlikkus, et tema lunastus tähendab pääsemist kurjuse ja surma võimusest.
Muidugi käsivad mõned inimesed tänapäeval, kas usk vaimudesse sobib kokku meie kaasaegse teadusliku universumikäsitlusega. Vastukaaluks mehhanistlikule müüdile, millel põhineb tüüpiline läänelik maailmavaade, tahame kinnitada, et deemonlikud jõud on olemas ja et nad tahavad kõigi võimalike vahenditega Jeesust Kristust alavääristada ja takistada inimesi tema juurde tulemast. Ülitähtis on õpetada kõigis kultuurides deemonlike jõudude reaalsust ja kuulutada, et Jumal on Jeesuse pannud kõige isandaks, ning et Kristus, kellele tõesti kuulub kogu vägi, kuigi meil on raske seda mõista, võib murda läbi mis tahes maailmavaatest, mis tahes positsioonidest, et anda teada oma ülemvõimust ja tuua kaasa radikaalne muutus meie südames ja tõekspidamistes.
Me tahame rõhutada, et vägi kuulub Kristusele. Inimkätes on vägi alati ohtlik. Me tahame meenutada Pauluse Korintose kirju läbivat mõtet, et Jumala vägi, mis selgelt väljendub Kristuse ristis, tegutseb läbi inimliku nõrkuse (nt 1Kr 1:18–2:5; 2Kr 4:7; 12:9, 10). Lääne inimesed taotlevad väge; kristlased, kes seda omavad, teavad selle ohte. Parem on olla nõrk, sest siis me oleme tugevad. Me austame väga uusaja kristlikke märtreid (nt Ida-Aafrikas), kes on hüljanud võimu ja valinud risti.
e) Individuaalsed ja grupipöördumised
Pöördumine ei pruugi olla eranditult isiklik kogemus, kuigi selline on Lääne arusaam olnud palju aastaid. Vana Testamendi lepingu teema ja Uue Testamendi kogu-pere-ristimised näitavad, et me peaksime arvestama ka grupi- ja perekondlike pöördumistega. Viimastel aastatel on tehtud palju tähtsaid uuringuid “rahvaliikumiste” nii teoloogiliste kui sotsioloogiliste perspektiivide teemal. Teoloogiliselt tunnustame iga etnose, st rahvuse või rahvusgrupi solidaarsust. Sotsioloogiliselt tunnustame, et iga ühiskond koosneb paljudest alagruppidest, subkultuuridest ja homogeensetest üksustest. On ilmne, et inimesed võtavad evangeeliumi paremini vastu siis, kui seda esitatakse nende kultuurile omasel viisil ja kui nad saavad sellele reageerida üheskoos oma rahvaga. Eri ühiskondadel on otsuste vastuvõtmiseks eri instantsid, näiteks konsensus, perekonnapea või vanemategrupp. Me tunnustame pöördumiste kollektiivset iseloomu kui osa üleüldisest protsessist, samuti iga grupiliikme vajadust selles protsessis isiklikult osaleda.
f) Kas pöördumine toimub äkki või järk-järgult?
Pöördumine on sageli pikaajalisem protsess, kui traditsiooniline evangelikaalne õpetus on seda ette kujutanud. Tõsi küll, see on võib-olla ainult vaidlus sõnade üle. Õigekssaamine ja uuestisünd, millest esimene annab uue staatuse ja teine uue elu, on Jumala töö ja toimuvad silmapilkselt, kuigi me ei pruugi olla teadlikud, millal see täpselt aset leiab. Pöördumine seevastu on meie endi tegu (mille on liikuma pannud Jumala arm), millega me pöördume Jumala poole patukahetsuses ja usus. Kuigi selles võib olla oma kõrghetk, on see siiski tavaliselt aeglane ja vahel isegi vaevaline teekond. Heebrea ja kreeka sõnavarast lähtudes on usuline pöördumine oma olemuselt pöördumine Jumala poole, mis on jätkuv protsess, kuni kõik elualad on täielikult allutatud Kristusele. Pöördumine eeldab kristlase täielikku muutumist ja uuenemist mõttes ja iseloomus, eesmärgiga saada Kristuse sarnaseks (Rm 12:1, 2).
Alati see arenev protsess siiski ei toimi. Me oleme natuke ruumi pühendanud ka kurbadele nähtustele, mille nimeks on “tagasilangemine” (vaikne ärapöördumine Kristusest) ja “apostaasia” (avalik taganemine temast.) Neil nähtustel on mitmesuguseid põhjusi. Mõned inimesed hülgavad Kristuse siis, kui kirik neid enam ei vaimusta, teised kapituleeruvad sekularismi või oma endise kultuuri mõjude tõttu. Need faktid õhutavad meid kuulutama evangeeliumi selle terviklikkuses ja teadlikult toetama vastpöördunuid nende usu kasvamisel ja ettevalmistamisel teenimiseks.
Üks meie konsultatsioonist osavõtja kirjeldas oma kogemust kui pöördumist esmalt Kristuse poole (võttes vastu tema lunastuse ja tunnistades, et tema on Issand), teiseks kui pöördumist kultuuri poole (taasavastades oma päritolu ja identiteedi) ja kolmandaks kui pöördumist maailma poole (võttes vastu missiooni, mille Kristus talle läkitas). Me nõustume, et pöördumine on sageli mitmetahuline kogemus ja et Piibli sõna “pöördumine” tuleb mõista väga mitmesugustel viisidel ja kontekstides. Samas rõhutame veel kord, et kõige aluseks on enese isiklik üleandmine Jeesusele Kristusele. Ainult temas leiame lunastuse, uue elu ja isikliku identiteedi. Pöördumise tulemuseks on uued suhtumised ja inimsuhted, vastutustundlik osalemine kirikus, kultuuris ja maailmas. Ja lõppeks, pöördumine on teekond, palverännak ikka uute ja uute väljakutsetega, uute otsustega ja abi otsimisega Jumalalt seni, kuni ta tuleb.

8. Kirik ja kultuur
Küsimus kultuurist on tähtis nii kirikus kui ka evangeeliumi kuulutamisel ja vastuvõtmisel. Nagu evangeelium, nii peab ka kirik kultuurikonteksti sobima. Meie konsultatsiooni alapealkirjaks oligi “Sõna ja kirik kohalikus kultuurikontekstis”.
a) Vanemad ja traditsioonilised seisukohad
Misjonitegevuse laienemise ajal XIX sajandi esimesel poolel valitses seisukoht, et kirikud “misjonipõllul” peavad sarnanema kirikutega kodus. Suund oli peaaegu täpsete koopiate loomisele. Gooti arhitektuur, liturgiad, vaimulikurüü, pillid, hümnid, viisid, otsuste vastuvõtmise kord, sinodid, komiteed, ülemused, ülemdiakonid – kõik need imporditi kodust ja suruti peale uutele kirikutele. Peab lisama, et ka uued kristlased, kes ei tahtnud maha jääda oma Lääne sõpradest, kelle kultuseviise ja kombeid nad olid hoolega jälginud, võtsid need innukalt omaks. Aga see kõik põhines valel eeldusel, et Piibel annab selliste asjade kohta konkreetseid instruktsioone ja et kodukirikus kasutatud juhtimise, kultuse, teenimise ja eluviisid on musternäidiseks.
Reaktsioonina sellele monokultuursele ekspordisüsteemile populariseerisid misjoni pioneerid nagu Henry Venn ja Rufus Anderson möödunud sajandi keskel ja Roland Allen selle sajandi algul kontseptsiooni kohalikest kirikutest, mis oleksid isevalitsevad, isefinantseerivad ja isemisjoneerivad. Seda vajadust põhjendasid nad igakülgselt. Nad näitasid, et apostel Pauluse taktika oli rajada kirikuid, mitte ehitada misjonijaamu. Nad lisasid piibliargumentidele ka praktilised kaalutlused, nimelt, et kohalik kultuur on asendamatu, et kirik kasvaks küpsuses ja misjonitöös. Henry Venn ootas veendunult päeva, mil misjonärid annavad kogu vastutuse üle kohalikele kirikutele, uskudes, et siis leiab aset see, mida ta nimetas “misjoni eutanaasiaks”. Tema vaated said suure tunnustuse osaliseks ja kutsusid esile suuri muudatusi.
Meie päevil neid vaateid siiski kritiseeritakse, mitte nende ideaali enese pärast, vaid viisi pärast, kuidas seda sageli teostati. Mõned misjonid näiteks aktsepteerisid küll kohaliku juhtimise vajadust, kuid värbasid ja treenisid kohalikke liidreid, tuupides (see sõna on karm, kuid mitte ebaõiglane) neile endiselt läänelikku mõtlemis- ja tegutsemisstiili. Need läänestatud kohalikud juhid lõid väga lääneliku kiriku ja vaatamata vähestele kohalikele välistele tunnustele säilis seal võõramaine orientatsioon.
Kohalikust kirikust on praegu vaja välja töötada radikaalsem kontseptsioon, mille kaudu iga kirik võiks avastada ja realiseerida oma eripära Kristuse ihuna omaenda kultuuris.
b) Dünaamilise ekvivalentsi mudel
Eristades “vormi” ja “tähendust” ning “formaalset vastavust” ja “dünaamilist ekvivalentsi”, mõisteid, mida kasutab tõlketeooria ja mida me oleme kommenteerinud kolmandas lõigus, võib Piibli tõlkimise ja koguduste rajamise vahel näha teatavat analoogiat. “Formaalne vastavus” räägib orjalikust imitatsioonist, kas siis sõna tõlkimisel teise keelde või kirikumudeli transportimisel ühest kultuurist teise. Just nagu “dünaamiliselt ekvivalentne” tõlge püüab viia originaalkeelsete lugejate arusaama vastavusse kaasaegsete lugejate arusaamaga vastavate kultuurivormide kasutamise teel, nii püüab seda teha ka dünaamiliselt ekvivalentne kirik. Ta näeb välja omas kultuuris nagu hea tõlge omas keeles. Ta säilitab Uue Testamendi ideed ja funktsioonid, aga püüab väljendada neid vormides, mis on küll ekvivalentsed algsete vormidega, aga sobivad kohalikku kultuurikonteksti.
Me leiame, et selline mudel on tõhus ja inspireeriv, ning toetame igati selle ideaale. See lükkab õigusega tagasi võõramaise impordi, imitatsiooni ja paindumatu struktuuri. See otsib õigusega kiriku ülesehituse põhimõtteid pigem Uuest Testamendist kui traditsioonist või kultuurist ja samasuguse õigusega otsib see kohalikust kultuurist sobivaid vorme, milles neid põhimõtteid väljendada. Me kõik, isegi need, kes näevad selles mudelis piiranguid, jagame selle visiooni kirikust ja kultuurist.
Uus Testament ütleb, et kirik on Jumalat kummardav kogudus, “püha preesterkond, kes ohverdab vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu” (1Pt 2:5), aga kummardamise vormid (liturgia, tseremooniad, muusika, värvid, dramaatilise elemendi olemasolu või puudumise) otsustab iga kirik ise vastavalt kohalikule kultuurile. Kirik on alati ka tunnistav ja teeniv kogudus, aga tema evangelisatsiooni meetodid ja sotsiaalne programm on erinevad. Jumal tahab, et kõikidel kirikutel oleksid õpetatud juhid, aga juhtimise ja teenimise vormid võivad suuresti erineda. Vastavalt Piibli printsiipidele ja kohalikule kultuurile otsustab kirik ise ordinatsiooni, teenistuse, riietuse, maksu ja pastorite vastutuse ulatuse üle.
Küsimused, mida “dünaamilise ekvivalentsi” mudeli kohta on esitatud, puudutavad põhiliselt seda, kas see on küllalt avar ja dünaamiline, et võimaldada head juhtimist. Analoogia Piibli tõlkimise ja koguduste rajamise vahel ei ole absoluutselt täpne. Esimeses kontrollib tõlkija oma tööd ja kui ülesanne on täidetud, võib kahte teksti omavahel võrrelda. Teises ei ole originaal mitte konkreetne tekst, vaid seeria põgusaid pilke varakristliku kiriku ülesehitusse, mis teeb võrdlemise raskemaks, ja kontrolliva tõlkija asemel peab selles osalema terve kogudus. Veelgi enam, tõlkija taotleb objektiivsust, aga kui kohalik kirik seisab ühenduses kohaliku kultuuriga, on objektiivsus peaaegu võimatu. Paljudes situatsioonides toimub kahe kultuuri kokkupõrge. Võib juhtuda, et on väga raske reageerida kohaliku ühiskonna vastuhäältele. Mõned nõuavad muudatusi (kirjaoskuse, hariduse, tehnoloogia, moodsa meditsiini, industrialisatsiooni jne vallas), teised nõuavad vana kultuuri säilitamist ja sõdivad vastu uue päeva saabumisele. Niisiis, kas “dünaamilise ekvivalentsi” mudel on küllalt dünaamiline, et vastata sellisele väljakutsele?
Ühe või teise mudeli tõhusust võib mõõta selle järgi, kuidas see võimaldab Jumala rahval haarata südame ja mõistusega suurt plaani, mille kohalikuks väljendajaks peab olema nende kirik. Ükski mudel ei ole täiuslik. Lõplike otsuste tegemisel peavad kohalikud kirikud toetuma ajaloo elava Issanda dünaamilisele survele. Sest Issand on see, kes juhib oma rahvast igal ajastul arendama kirikuelu sel moel, et see ühtaegu alluks Pühakirjas antud instruktsioonidele ja väljendaks kohaliku kultuuri häid elemente.
c) Kiriku vabadus
Et iga kirik võiks loovalt areneda, ennast leida ja realiseerida, peab ta olema vaba. See on tema võõrandamatu õigus, sest iga kogudus on Jumala kogudus. Ühendatud Kristusega, on ta Jumala eluase tema Vaimus (Ef 2:22). Mõned misjonärid ei taha tunnistada ega aktsepteerida kohalike kirikuvormide arengut ja iga liikme võimalust teenida evangelistina. See on üks paljudest põhjustest, mis on viinud (eriti Aafrikas) sõltumatute kirikute tekkimisele, mis otsivad eneseväljenduse uusi vorme kohaliku kultuuri terminites.
Kuigi kohaliku kiriku juhid on mõnikord sellist arengut takistanud, lasub põhiline süü mujal. Me ei tohi üldistada. Situatsioonid on alati erinevad. Ka varasemates põlvkondades oli misjonäre, kes ei väljendanud kunagi oma üleolekut. Sel sajandil on tekkinud kirikuid, mis pole kunagi allunud misjonäride kontrollile, vaid on algusest peale olnud omavalitsuslikud. On juhtumeid, kus misjonärid on täielikult loovutanud oma juhtpositsiooni, nii et mõned nende asutatud kirikud on nüüd täiesti autonoomsed. Samuti on misjoneid, mis töötavad kirikutega käsikäes.
Aga see pole veel kõik. Mõned kirikud ei saa tänini arendada oma identiteeti ega programmi, sest neid takistavad mujalt antud direktiivid, võõraste traditsioonide pealesurumine, mittekohalik juhtimine, võõrad otsustamisviisid ja eriti rahakasutuse manipuleeritavus. Sellise kontrolli säilitajad ei mõista oma tegevuse mõju ja tagajärgi. Kirikud võivad seda tajuda kui türanniat. Ja fakt, et juhtkond ei tee seda sihilikult ega pruugi seda endale teadvustadagi, näitab veel kord, kuidas me kõik (kas teadlikult või mitte) oleme oma kultuuri produktid. Selline “võõramaisus”, kus see ka ei ilmneks, tuleb hukka mõista kui tõsine takistus kiriku küpsusele, tõelisele misjonile ja Püha Vaimu tööle.
Protestiks võõramaise kontrolli vastu püstitati mõned aastad tagasi loosung kutsuda koju kõik misjonärid. Mõned meist püüavad vältida sõna “moratoorium”, sest sellest on saanud liiga emotsionaalne termin, mis reedab pahameelt misjonäri kui sellise vastu. Teised tahavad seda nimme kasutada, et rõhutada temas peituvat tõde. Meile ei tähenda see mitte loobumist misjonist ja rahast üldse, vaid üksnes nende kasutamisest viisil, mis lämmatab kohaliku initsiatiivi. Me nõustume kõik Lausanne’i lepingu väitega, et “välis-misjonäride ja raha tagasitõmbamine juba evangeliseeritud maadest võib mõnikord soodustada rahvuslike kirikute iseseisvuse kasvu” (par. 9).
d) Misjon ja võimustruktuurid
Äsjaöeldu on osa palju laiemast probleemist, mida pole võimalik ignoreerida. Kaasaegne maailm ei koosne isoleeritud ühiskondadest. See on omavahel seotud majanduslike, poliitiliste, tehnoloogiliste ja ideoloogiliste makrostruktuuride globaalne süsteem, millega kaasneb palju ekspluateerimist ja rõhumist.
Mis on sellel pistmist misjoniga? Ja miks me sellest siin räägime? Osalt sellepärast, et see on kontekst, milles meil tuleb tänapäeval kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele. Osalt sellepärast, et enamus meist kas kuulub Kolmandasse maailma, elab või töötab seal praegu või on seda teinud varem või on külastanud mõnda sealset maad. Nii oleme oma silmaga näinud masside viletsust, tunneme neile kaasa, jagame nende muresid ja mõistame, et nende sellise olukorra on osaliselt põhjustanud majandussüsteem, mida kontrollivad peamiselt Põhja-Atlandi maad (kuigi nüüd kuulub sinna ka teisi riike). Need meie seast, kes on Põhja-Ameerika või Euroopa kodanikud, tunnevad paratamatult mõningast kimbatust või häbi, kui näevad rõhumist, milles meie endi maad nii või teisiti osalevad. Muidugi oleme teadlikud inimeste rasketest oludest ka teistes maades ja astume rõhumise vastu välja igal pool. Aga praegu räägime iseendist, meie omast maast ja meie vastutusest kristlastena. Enamus maailma misjonäre ja misjonirahasid tuleb Euroopast ja Põhja-Ameerikast, sageli suure eneseohverduse hinnaga. Siiski tuleb tunnistada, et mõnede misjonäride suhtumine on neokolonialistlik. Nad kiidavad heaks Lääne ülemvõimu ja ekspluateerimise Kolmandas maailmas, näiteks Lõuna-Aafrikas.
Mida me peaksime tegema? Ainus aus vastus on – me ei tea. Igasugune tugitoolikriitika on silmakirjalik. Meil ei ole sellele globaalprobleemile valmis lahendusi. Me tunneme end ka ise süsteemi ohvritena. Aga ometi oleme osa sellest süsteemist. Niisiis oskame kommenteerida ainult järgmist.
1. Jeesus ise identifitseeris end vaeste ja nõrkadega. Me tunneme end olevat kohustatud järgima teda selles nagu kõigis muudeski küsimustes. Vähemalt paluva ja andva armastuse kaudu püüame tugevdada oma solidaarsust rõhututega.
2. Jeesus tegi siiski rohkem kui üksnes samastas ennast. Tema ja apostlite hea sõnumi järeldus oli rõhuja hukkamõistmine (nt Lk 6:24–26). Paraku pole meie keerulises majanduslikus olukorras kerge eristada rõhujaid teistest inimestest ja hurjutada neid nii, et see ei kukuks välja kui irisev retoorika, mis ei maksa ega paranda midagi. Siiski on olukordi, kus meie kristlik kohus on kõnelda rõhumise vastu Issanda nimel, kes on õigluse Jumal ja õigeksmõistmise Jumal. Ja me palume temalt selleks julgust ja tarkust.
3. Tundsime muret Kolmanda maailma kirikut ähvardava sünkretismiohu pärast. Me pole unustanud, et Lääne kirikud langevad sageli samasse pattu. Tänapäeva sünkretismi ilmselt kõige salakavalam vorm on püüe segada sõnumit andeksannist maise (isegi deemonliku) suhtumisega rahasse ja võimu. Selles asjas pole me ka ise süütud. Siiski tahame olla kristlaskond, kellele Jeesus on kõige Issand. Niisiis peame meie, läänlased, uurima iseendid ja püüdma puhastada end läänelikust sünkretismist. “Päästmine, millest me kõneleme, peab meid muutma ühiskondliku vastutuse kandjaks. Usk ilma tegudeta on surnud” (Lausanne’i leping, par. 5).
e) Provintsluse hädaoht
Me oleme rõhutanud, et kirik peab saama jääda kohalikuks ja “kuulutama, laulma ja tantsima” rõõmusõnumit omaenese kultuuriliste väljendusvahendite abil. Samas tuleb näha ka selle protsessi ohtusid. Mõned kirikud kõigil kuuel kontinendil ei rahuldu oma kultuuripärandi rõõmsa ja tänuliku avastamisega, vaid muutuvad hooplevaks ja agressiivseks (üks šovinismi vormidest) või koguni absolutiseerivad oma kultuuri (üks idolaatria vormidest). Tavalisem kui sellised äärmused on siiski “provintslikkus”, st niisugune omaenese kultuuri sulgumine, mis lõikab kiriku ära teistest kirikutest ja kogu maailmast. Seda juhtub sageli nii Läänes kui Kolmandas maailmas. Kiriku selline käitumine eitab loomise ja lunastuse Jumalat. Ta kuulutab end vabaks ainult selleks, et langeda uude orjusse. Juhime tähelepanu kolmele peamisele põhjusele, miks provintslust tuleb vältida.
Esiteks, iga kirik on osa üleilmsest kirikust. Jumala rahvas on tema armu läbi terviklik paljurassiline, paljurahvuseline ja paljukultuuriline ühiskond. See ühiskond, kus Jeesus on hävitanud kõik barjäärid, on Jumala uus looming, tema uus inimkond (Ef 2 ja 3). Seepärast ei ole kristlikus koguduses kohta rassismil ega hõimukultusel, esinegu see siis Aafrika ja Euroopa sotsiaalsete klasside või India kastisüsteemi vormis. Vaatamata kiriku ebaõnnestumisele pole visioon üleetnilisest armastusekogudusest mitte romantiline ideaal, vaid Issanda käsk. Rõõmustades oma kultuuripärandi üle ja arendades kohalikke teenistusvorme peame alati meeles pidama, et meie identiteet kristlasena ei peitu esmalt kultuuris, vaid ainsas Issandas ja tema ihus (Ef 4:3–6).
Teiseks, iga kiriku traditsioonid elava Jumala kummardamisel on isesugused. Kui me täname Jumalat oma kultuuripärandi eest, peame teda tänama ka teiste oma eest. Kirik ei tohi kunagi rippuda sedavõrd kultuuri küljes, et külalised teistest kultuuridest ei tunneks end teretulnuna. See on kristlastele rikastav, et neil avaneb võimalus õppida tundma kahte või rohkematki kultuuri nagu apostel Paulus, kes oli juut juutidele, kreeka keele valdaja ja Rooma kodanik.
Kolmandaks, iga kirik peaks astuma osadusse „andmises ja saamises” (Fl 4:15). Ükski kirik ei ole ega peagi olema absoluutselt iseseisev. Kirikud peaksid püüdlema ühise palve, vendluse, teenimise ja koostöö poole. Kuna me jagame samu põhitõdesid (Kristuse juhtimine, Pühakirja autoriteet, pöördumise vajalikkus, usaldus Püha Vaimu väe vastu, püha elu ja tunnistamise kohustus), peaksime olema avatud, otsima vendlust ja jagama oma vaimuandeid, teenistust, teadmisi, oskusi, kogemusi ja finantse. Sama printsiip kehtib kultuuride kohta. Kirik peab olema vaba lükkama tagasi võõraid kultuurivorme ja arendama enda omi, kuid ta peab olema vaba ka teistelt midagi üle võtma. Selles seisnebki küpsus.
Üks näide teoloogia vallast. Teisest kultuurist tulijad ei tohi suruda peale valmis teoloogilist traditsiooni kirikule, kus nad teenivad, ei isikliku õpetuse, kirjanduse, seminaride ega piiblitundidega, sest iga teoloogiline traditsioon sisaldab elemente, mis on Piibli seisukohalt käsitavad ja mis eraldavad kirikuid üksteisest, ning jätab välja elemente, mis on võib-olla tähtsusetud ühel maal, kuid võivad olla tohutu tähtsusega teisel maal. Kuigi misjonärid ei tohi oma traditsioone teistele peale suruda, ei tohi nad ka keelata neile juurdepääsu (raamatute, isiklike tunnistuste, katekismuse, liturgia ja hümnide kaudu), eriti kui neis peitub rikas usuline pärand. Veelgi enam, kuigi vanemate kirikute teoloogilist poleemikat pole vaja eksportida noorematesse kirikutesse, peaks kristliku doktriini ajalooliste vaidlusküsimuste ja Püha Vaimu töö mõistmine aitama neil vältida ajast aega korduvaid vigu. Niisiis tuleb võrdse hoolega vältida nii teoloogilist imperialismi kui provintslust. Väljaspool Pühakirja peab kiriku teoloogiat arendama usukogudus, kes tunneb ka teisi teoloogiaid minevikust ja olevikust, kohalikku kultuuri ja selle nõudmisi.
f) Sünkretismioht
Kui kirik püüab end väljendada kohaliku kultuuri vormides, tuleb tal peagi silmitsi seista kultuurielementidega, mis on kas kurjad või millel on kurje tagajärgi. Mida peab kirik nendega peale hakkama? Elemente, mis on juba olemuslikult kurjad või valed, ei saa assimileerida kristlusega sünkretismi langemata. Sünkretismioht varitseb kõikides kultuurides. Kui tegemist on ainult kaudse nähtusega, tuleb ta n-ö ristida Kristuse nimesse. Sellist põhimõtet kasutas William Booth, pannes kristlikke tekste popmuusikasse ja küsides, miks peaks kurat saama endale kõik paremad viisid. Nii kasutavad paljud Aafrika kirikud praegu inimeste teenistusele kutsumiseks trumme, kuigi neid varem ei aktsepteeritud, sest neid seostati sõjatantsude ja meediumiriitustega.
Sellel põhimõttel on ka oma nõrgad küljed. Reaktsioonis kõige võõra vastu peitub oht hakata flirtima kohaliku kultuuri deemonliku elemendiga. Kirik, kes on eelkõige ja kõigepealt Jeesuse teener, peab õppima hoolikalt jälgima kogu kultuuri – nii võõrast kui kohalikku – Jeesuse juhtimise ja Jumala ilmutuse valguses. Kuid millised on siiski põhimõtted, mille järgi kirik aktsepteerib või eitab mingeid kultuurielemente? Kuidas ta väldib, avastab ja hävitab hereesiat (valeõpetust) ja sünkretismi (kahjulikke ülevõtmisi endisest elustiilist)? Kuidas kaitseb ta ennast muutumast “rahvakirikuks”, kus kirik ja ühiskond muutuvad praktiliselt sünonüümideks?
Üks konkreetne mudel, mida me oleme uurinud, on kirik Balis, Indoneesias, mis on nüüd umbes 40 aastat vana. Tema kogemuse põhjal võib kirjeldada järgmisi juhtliine:
Kogudus uuris kõigepealt Pühakirja ja õppis sealt palju tähtsaid piiblitõdesid. Siis avastas ta, et teised kirikud (nt ümber Vahemere) kasutasid kristliku tõe sümboliseerimiseks arhitektuuri. See oli tähtis, sest balilased on väga “visuaalne” rahvas, kes hindab nähtavaid kujundeid. Nii näiteks otsustati väljendada usku Kolmainsusesse kolmeviilulise bali stiilis katusega kirikuhoonetel. Sümboli sobivust arutas algul vanematekogu, kes, olles uurinud nii Piiblit kui kultuurifaktoreid, soovitas seda kohalikele kogudustele.
Hereesia avastamine ja väljajuurimine toimus samasuguse mudeli põhjal. Kui usklikud kahtlustasid viga oma elus või õpetuses, teatasid nad sellest vanemale, kes tõstatas küsimuse vanemate nõukogus. Olles asja arutanud, saatsid nood oma soovitused kohalikele kirikutele, kellele kuulus viimane sõna. Mis oli kiriku tähtsaim tagatis? Vastus sellele küsimusele oli: “Me usume, et Jeesus Kristus on kõikide jõudude isand ja valitseja.” Kuulutades tema väge, “mis on sama eile, täna ja igavesti”, rõhutades Pühakirja normatiivset iseloomu, usaldades koguduse vanematele ülesande mõtiskleda Pühakirja ja kultuuri suhete üle, purustades kõik takistused osaduse teel, ehitades hooneid, õppides katekismust, arendades kunstivorme, draamat ja muid Jeesuse Kristuse vägevuse pidevaid meenutajaid, on tema kirik säilinud tões ja pühaduses.
Mõnikord võib eri maailmanurkade kirikutesse leida tee selline kultuurielement, mis sügavalt häirib ülitundlikke inimesi, eriti äsjapöördunuid. See probleem on “nõrgema venna probleem”, millest Paulus kirjutas seoses lihasöömisega. Kuni see kellelegi korda ei läinud, oli tal õigus liha süüa. Aga nõrgemate, vähemteadlike kristlaste pärast, kes oleksid olnud sellest häiritud, hoidus ta lihast, vähemalt nendes situatsioonides, kus see võis kedagi riivata. See printsiip kehtib tänini. Pühakiri võtab süümet tõsiselt ja keelab meil selle vastu eksida. Teda tuleb kasvatada, et ta saaks tugevaks, aga kui ta jääb nõrgaks, tuleb teda ka sellisena austada. Tugev süüme annab meile vabaduse, aga armastus piirab vabadust.
g) Kiriku mõju kultuurile
Me kahetseme südamest, et mõned kristlased mõistavad pessimistlikult hukka aktiivse kultuurialase tegutsemise maailmas, tõmbudes tagasi ja veendes ka teisi, et maailmas ei saa nagunii midagi head korda saata ja parem on passiivselt oodata, et Kristus tuleks ja asjad paika paneks. Ometi võib eri ajastutest ja maadest tuua palju näiteid selle võimsa mõju kohta, mida kirik – Jumala juhtimisel – on avaldanud kultuurile, seda Kristuse nimel puhastades, kinnitades ja kaunistades. Kuigi kõigil neil püüdlustel on olnud ka vigu, ei tõesta see, et kogu ettevõtmine oleks vale.
Sellegipoolest eelistame rajada kiriku vastutuse kultuuri eest mitte ajaloole, vaid Pühakirjale. Tuleb endale pidevalt meenutada, et kõik inimesed on tehtud Jumala näo järgi ja meie kohus on neid armastada, austada ja teenida igas elusfääris. Teiseks tuleb endale meenutada Jumala kuningriiki, mis Jeesuse läbi siia maailma tungis. Kogu autoriteet kuulub Jeesusele Kristusele. Ta on nii universumi kui kiriku isand. Ja ta on saatnud meid maailma, et me oleksime maa sool ja maailma valgus. Ta ootab, et me tungiksime maailma tema uue kogudusena.
Niisiis peame võitlema kurjaga ja kinnitama seda, mis on hea, tunnustama ja arendama kõike, mis on ilus ja rikastav kunstis, teaduses, tehnoloogias, põllumajanduses, tööstuses, hariduses, ühiskonnas, sotsiaalses heaolus; paljastama ebaõiglust ning toetama nõrku ja rõhutuid; levitama head sõnumit Jeesusest Kristusest, kes on maailma kõige vabastavam ja humaniseerivam jõud, ja tegema aktiivselt armastusetegusid. Kuigi peame nii ühiskondlikus ja kultuurialases tegevuses kui evangeliseerimisel jätma tulemused Jumala otsustada, usume me, et ta õnnistab meie püüdlusi ja kasutab meid, et anda kogudustele teada, mis on maailmas “tõeline, õilis, õige, puhas, meeldiv ja austusväärne” (Fl 4:8 TEV). Muidugi ei saa kirik suruda peale kristlikke standardeid ühiskonnale, kes seda ei soovi, aga ta võib neid soovitada nii argumentide kui näidete varal. See kõik annab au Jumalale ja suuremaid inimlikkusevõimalusi meie kaasinimestele, kelle Jumal lõi ja keda ta armastab. Ja nagu ütleb Lausanne’i leping, peab kirik püüdma „kujundada ja rikastada kultuuri Jumala auks” (par. 10).
Siiski on naiivne optimism niisama rumal kui sünge pessimism. Nende mõlema asemel otsime kainet kristlikku realismi. Ühelt poolt, Jeesus Kristus valitseb. Teiselt poolt, ta pole veel hävitanud kurje jõude, need raevutsevad endiselt. Kristlased leiavad ennast konfliktis kultuuriga ja peavad sageli kannatama. Me oleme kutsutud võitlema “selle tumeda aja kosmiliste jõudude vastu” (Ef 6:12 TEV). Seepärast me vajame üksteist. Me peame kasutama Jumala kogu sõjavarustust, eelkõige uskuma palve võimsat relva. Me mäletame ka Kristuse ja tema apostlite hoiatusi, et enne lõppu leiab aset seninähtamatu kurjuse ja vägivalla pealetung. Mõned sündmused ja suundumused meie kaasaegses maailmas viitavad, et saabuva antikristuse vaim on juba tegevuses mitte ainult mittekristlikus maailmas, vaid ka meie, osaliselt kristlikus ühiskonnas ja isegi kirikus endas. „Seetõttu hülgame kõrgi ja enesekindla unistuse, et inimesed saavad kunagi rajada maa peale utoopiat.” (Lausanne’i leping, par. 15), ja usu, et ühiskond areneb iseenesest täiuslikkuse poole, kui alusetu fantaasia.
Seevastu maailmas energiliselt töötades ootame rõõmsa lootusega Kristuse taastulemist, uusi taevaid ja uut maad, kus elab õiglus. Sest siis, kui inimesed toovad oma hiilguse Uude Jeruusalemma (Ilm 21:24–26), ei muutu mitte ainult kultuur, vaid kogu loodu saab vabaks praegusest viljatusest, languse ja valu ikkest, et jagada Jumala laste aurikast vabadust (Rm 8:18–25 TEV). Siis lõpuks nõtkub iga põlv Kristuse ees ja iga keel kuulutab avalikult, et tema on Issand ja Jumala-Isa au (Fl 2:9–11).

9. Kultuur, kristlik eetika ja elustiil
Olles seitsmendas lõigus vaadelnud mõningaid kristliku pöördumise juurde kuuluvaid kultuuriprobleeme, jõuame lõpuks suhete juurde kultuuri ja kristlikult eetilise käitumise vahel. Sest uus elu, mille Kristus oma rahvale annab, peab väljenduma ka uues elustiilis.
a) Kristuse-kesksus ja sarnasus Kristusega
Üks meie konsultatsiooni läbivaid teemasid oli allumine Jeesuse Kristuse juhtimisele. Tema on universumi ja kiriku isand ja iga üksiku uskliku isand. Me oleme köidetud Kristuse armastusega. See piirab meie vabadust ega jäta meile mingit pääsu. Kuna me naudime uut elu tänu sellele, et tema meie eest suri, pole meil alternatiivi ega muud soovi, kui elada tema jaoks (2Kr 5:14–15). Meie esmane kohus on olla talle ustav, püüda olla talle meele järele, elada elu, mis on teda väärt, ja talle kuuletuda. Selleks on vaja hüljata kõik vähem tähtsad ülesanded. Me ei tohi kohandada end selle maailma standarditega, mis tahes kultuuriga, mis ei austa Jumalat, ja peame oma uuendatud, Jumala tahet tundva meele läbi muutma oma käitumist. Seepärast “ei pea kristlase peamine tunnus olema tema kultuur, vaid tema sarnasus Kristusega”. Ja nagu seisab kirjas Diognetusele II sajandi keskelt: “Kristlasi ei erista ülejäänud inimkonnast nende elukoht, kõne või kombed … nad järgivad oma maa kombeid riietuses, söömises ja teistes igapäevastes asjades, aga riik, mida nemad esindavad, on imeline … See, mis on hing kehas, seda on kristlased maailmas.”
b) Moraalistandardid ja kultuuripraktikad
Kultuur pole kunagi staatiline. See varieerub nii kohast kohta kui ajast aega. Kiriku pika ajaloo vältel on kristlus eri maades osalt hävitanud, osalt kaitsnud kultuuri ja loonud lõpuks vana kultuuri asemele uue. Nii peavad kõik kristlased tõsiselt selle üle mõtlema, kuidas siduda oma uut elu Kristuses kaasaegse kultuuriga.
Meie esialgsetes paberites esitati kaks enam-vähem sarnast mudelit. Üks soovitas eristada mitmesuguseid kultuuritavade kategooriaid. Esimene kategooria sisaldaks neid tavasid, millest pöördunu peaks kohe loobuma, sest need on lepitamatud kristliku evangeeliumiga (nt idolaatria, orjade ostmine, nõidus, peade hankimine trofeedena, veritasu, rituaalne prostitutsioon ja igasugune diskrimineerimine, olgu siis rassil, nahavärvil, klassil või kastil põhinev). Teise kategooriasse kuuluksid institutsionaalsed tavad, mida võib mõnda aega sallida, aga mis peaksid järk-järgult kaduma (nt kastisüsteem, orjandus, polügaamia). Kolmas kategooria hõlmaks abielutraditsioone, eriti verepilastuslikke suhteid, ja neljas niinimetatud adiafoorasid ehk vaieldavaid asju, mis on seotud ainult kommete, mitte moraaliga, ja mida seepärast võib rahulikult säilitada (nt söömise ja pesemise kombed, vastassoo tervitamisviis, soengu- ja riietumisstiilid jne).
Teine mudel eristab “otseseid” ja “kaudseid” kokkupõrkeid Kristuse ja kultuuri vahel, mis vastavad umbes esimese mudeli esimesele ja teisele kategooriale. XIX sajandi Fiji kogemuste põhjal tõdeti, et “otsene” kokkupõrge on vältimatu selliste ebainimlike praktikate puhul nagu kannibalism, leskede tapmine, laste- või isatapmine, millest pöördunud peavad silmapilkselt loobuma. “Kaudne” konflikt leiab aset siis, kui moraaliküsimus ei ole nii selgelt piiritletud (nt abielurituaalid, initsiatsiooniriitused, festivalid ja muusikaüritused, mis sisaldavad laulu, tantsu ja pillimängu), või siis, kui vastpöördunu hakkab välja töötama oma uut elustiili. Paljudest neist tavadest pole vaja loobuda, neid peab üksnes vabastama ebapuhastest elementidest ja varustama kristliku tähendusega. Vanadele kommetele võib anda uue sümboolika, vanad tantsud võivad tähistada uut õnnistust ja vanad oskused teenida uusi eesmärke. Kui kasutada Vana Testamendi väljendit, siis võib mõõgad taguda atradeks ja odad sirpideks.
Lausanne’i leping ütleb: “Evangeelium ei eelista ühte kultuuri teisele, vaid hindab iga kultuuri vastavalt oma tõe ja õiguse kriteeriumitele” (par.10), rõhutades, et moraali-absoluudid kehtivad isegi praegusel suhtelisuse ajajärgul. Pühakirja uurivatel kirikutel ei tohiks olla raske eristada nähtusi, mis kuuluvad esimesse ehk “otseste” vastuolude kategooriasse. Kuid Pühakirja põhimõtted ja Püha Vaimu juhtiv tegevus sunnivad neid silmas pidama ka “kaudseid” vastuolusid. Proovikiviks võib olla see, kuivõrd üks või teine praktika võimaldab inimlikku käitumist meie igapäevases elus.
Nagu näha, on meie uuringud keskendunud põhiliselt situatsioonidele, kus nooremad kirikud peavad võtma seisukoha mõningate kurjade nähtuste suhtes oma kultuuris. Ei tohi aga unustada, et kirik peab võitlema kurjaga ka Lääne kultuuris. XX sajandi Läänes on hoopis rafineeritumaid ja mitte vähem jubedaid näiteid kurjusest kui XIX sajandi Fijis. Kannibalismi vasteks on sotsiaalne ebaõiglus, mis “õgib” vaeseid, leskede tapmisele vastab naiste diskrimineerimine, laste tapmisele abort, isatapmisele kriminaalne hoolimatus vanade suhtes, hõimutülidele Esimene ja Teine maailmasõda ja rituaalsele prostitutsioonile seksuaalne promiskuiteet. Selliseid paralleele tõmmates tuleb meenutada nii süüd, mis langeb nime poolest kristlikele rahvastele, kui ka vaprat kristlikku protesti sellise kurja vastu ning tohutuid (kuigi mitte lõplikke) edusamme, mida on tehtud selle leevendamisel. Kuri võib võtta mitmesuguseid vorme, aga ta on universaalne ja kus ta iganes ilmub, seal peavad kristlased temaga võitlema ja ta hävitama.
c) Kultuuri muutmise protsess
Sellest, et iga üksik pöördunu ütleb lahti oma kultuuri kurjadest elementidest, üksi ei piisa; kurja väljajuurimise heaks peab töötama kogu kirik. Sellepärast on tähtis uurida, kuidas kultuurid evangeeliumi mõjul muutuvad. Kuri ja deemonlik element on sügavalt juurdunud enamikku kultuuridesse, kuid siiski kutsub Pühakiri rahvast üles patukahetsusele ja enesemuutmisele ja ajalugu kajastab paljusid juhtumeid, kus kultuur on muutunud paremuse poole. Õigupoolest polegi kultuur alati nii muudatustevaenulik kui tundub. Sellegipoolest on vaja suurt tööd, et teda veel paremaks muuta.
Esiteks, inimesed muutuvad ainult siis, kui nad seda tahavad. See on aksioom. Veelgi enam, nad tahavad muutuda ainult siis, kui nad tunnevad, et see toob neile head. Seda, mis on hea, tuleb hoolega kaaluda ja rahulikult demonstreerida, olgu siis tegu kirjaoskuse propageerimisega arengumaal või puhta vee või stabiilse perekonna tähtsuse propageerimisega läänemaailmas.
Teiseks, kristliku sõnumiga tulijad peavad suhtuma sügava respektiga sotsiaalse toimimise juurdunud traditsioonidesse Kolmanda maailma kultuuripiirkonnas ja õigesti hindama „sissetoodavate uuenduste” mõju igas konkreetses kultuuris eraldi.
Kolmandaks on tähtis meeles pidada, et kultuuris on tegelikult kõik tavad olulised ja et isegi ebasoovitavad neist võivad mängida konstruktiivset rolli. Seepärast ei tohi ühtegi tava hävitada enne, kui on tehtud kindlaks tema funktsioon ja asendatud see teise, sama funktsiooni täitva tavaga. Nii näiteks tuleks kaotada mõned initsiatsiooniriitused nagu noorukite ümberlõikamine või mõned sellega kaasnevad seksuaalkasvatuse vormid. Aga see ei tähenda, et nendes riitustes poleks üldse midagi väärtuslikku, seepärast tuleb leida neile adekvaatsed vasted.
Neljandaks, väga tähtis on teada, et paljudel kultuuripraktikatel on teoloogiline alus. Sel juhul muutub kultuur ainult siis, kui muutub teoloogia. Näiteks kui leski tapetakse sellepärast, et nende abikaasad ei peaks üksi teise ilma minema, ja kui vanureid tapetakse enne seniilsust, et nad teises ilmas oleksid küllalt tugevad jahtima ja võitlema, siis vabanetakse neist valel eshatoloogial põhinevatest tavadest ainult siis, kui nende asemele tuleb parem alternatiiv, nimelt kristlik lootus.

Kokkuvõtteks
Meie töö kinnitas veelkord, kui suur tähtsus on kultuuril. Piibli kirjutamine ja lugemine, evangeeliumi kuulutamine, pöördumine, osavõtt kirikuelust, käitumine – kõiki neid mõjutab kultuur. Seepärast on ülimalt tähtis, et kõik kirikud viiksid Pühakirja oma kultuurikonteksti. Me kõik teame, kui tähtis on evangeliseerimisel Püha Vaimu juhtimine. Tema on tõe Vaim, kes oskab õpetada iga kirikut, kuidas toetuda sellele kultuurile, milles ta tegutseb. Ta on ka armastuse Vaim ja armastus on “keel, mida mõistetakse kõikides kultuurides”. Sellepärast täitku Jumal meid oma Vaimuga! Siis, kuulutades armastuse tõde, kasvame Kristuses, kes on oma koguduse pea, Jumala igaveseks hiilguseks (Ef 4:15).