Jutlus allianssjumalateenistusel EKNK Toompea kirikus 2022 – Vahur Metsala

Shabbat ja hingamine ehk spaidermän ja popkorn

Tere kõigile, mina olen Vahur ja ma olen väga tänulik, et ma saan siin olla 🙂

Sissejuhatuseks ütlen niipalju, et üks peamine põhjus miks ma saan siin olla, on mu kallis naine Annely, kes meie kolme toreda lapsega hetkel kodus toimetab, tihti on näha jutlustamas pastoritest mehi aga harva on näha neid tublisid naisi, kes nende seljatagust katavad ja selle kõik võimalikuks teevad. 

Tegelikult pidin ma siia aga tulema sabatist rääkima.

Järgime näiteid

Ma alustaks hoopis ühe looga, aastaid tagasi kui ma polnud veel päris kindel, mis ma Jumala kuningriigis üldse tegema hakkan, sattusin ma ühele pastorile külla. 

Ta oli selline mees, kes oli alati 100% või natuke peale, eriti Jumala asjades, ikka vägev Jumala mees

Huvitaval kombel jättis aga tema juures palju sügavama mulje just see, et ma olin tema kodus ja ta oli just tulnud kas teenistuselt või kuskilt ja tal olid hallid dressid seljas ja ta hakkas just filmi vaatama. 

Kui ta mind nägi, tõusis ta kohe püsti ja ütles , oh Vahur, tore sind näha, kuule ma hakkan siin just spaidermäni vaatama, kas sa seda oled näinud? Ma just tegin popkorni, võta ka kauss ja tule istu!

Ja siiamaani, 

millegipärast, 

on mul just see meeles kõikidest asjadest, mida ma olen näinud tema elus.

Ta oli rõõmus, tundis head meelt sellest, et ta sai ennast hästi tunda ja popkorni süüa ja spaidermäni vaadata.

Ma nüüd saan aru küll, et me oleme tegelikult palvenädala jumalateenistusel ja võib-olla spaidermän ei ole siin tavaliselt põhiliseks teemaks.

Aga see, et selliseid asju tegev, väge täis, jumalamees saab rahulikult kodus istuda ja popkorni süüa ja filmi vaadata ja sealjuures veel mind ka sinna kutsuda, see tegi midagi minuga. 

See miski siiamaani mõjub.

Nagu ma enne mainisin, on meil kolm last, paljud siin on lapsevanemad?

Okei, need kes on, teavad väga hästi, et sa võid rääkida palju tahad, lapsed teevad lõpuks ikka nii nagu sa ise teed. 

Kui ma räägin oma lastele kuidas tuleb viisakas olla üksteise vastu ja siis olen ise nõme nende vastu, siis nad ei ole kunagi viisakad üksteise vastu. 

Jube hästi võetakse üle sõnavara, kõnemaneerid ja kõik muu.

(ma jõuan kohe selle sabatini ka, pidage vastu)

Ehk et lapsed ei võta õppust niivõrd sellest, kuidas ja mida ma õpetan neile, vaid sellest kuidas ja mida ma ise teen.

Tegelikult on nii, et kui ma ise tahan näiteks head õpetust raha kohta kuulda, siis ma lähen ja leian kellegi, kellel on hea elu ja kes on jõukas ja siis ma tahan kuulda mis tal öelda on, ega ma enne ei viitsi väga.

Me inimestena tahame saada näiteid või eeskujusid, eks? 

Isegi paulus ütleb
1Kr 11:1 1 Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!

Meil on vaja näiteid, eeskujusid.

Sabat kui käsk

Nüüd loeme kõik koos ühte väga kuulsat kirjakohta:

Mt 28:18 edasi
18 Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on 

antud kõik meelevald taevas ja maa peal.

19 Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 

ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse

20 ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil 

käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu 

Lõpuni.”
Aga vaadake, et kõik pidevalt kannataksid minu nimel ja keegi kunagi ei puhkaks ja lihtsate asjade üle rõõmustada põhimõtteliselt ei tohi!

Mis, teil pole nii kirjas? Ot ma pean vist uuesti lugema..

Okei, see on nali, piiblis pole muidugi midagi nii jaburat kirjas – see oleks ju imelik, eks!

Õnneks on piiblis kirjas hoopis midagi muud:

5Ms 5:12-14
12 Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud!

13 Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi,

14 aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev! 

Me kõik oleme kuulnud loomislugu, kus Jumal ise võtab seitsmenda päeva ja mitte ainult ei puhka vaid ka kuulutab selle pühaks!

Siis valib ta välja omale rahva ja ütleb, et nemad peavad ka samamoodi tegema. 

Peab olema töö ja puhkus. 

Mõlemad, ei ole üht ilma teiseta.

Ma ei tea kuidas teiega lugu on, aga ma tean päris täpselt, et kui ma ei puhka piisavalt, siis ma lähen kõigepealt pahaseks, ärritun kergemini, teen emotsionaalseid otsuseid rohkem ja üldiselt ei ole mu planeerimisvõime ka kõige parem. 

Toon ka paralleeli oma töö juurest IT-valdkonnast, kus minu töö tulemuse võtavad järjest ühed ja teised inimesed, siis kolmandad ja lõpuks neljandad, kui mina teen näiteks ületunde pikalt ja siis olen lohakas, siis see, et mina teen ühe vea, põhjustab vähemalt neljale inimesele tööd. 

Ehk et mina võib-olla “võidan” mingi tunni või kaks omale juurde, aga ettevõte maksab selle kahekordselt kinni.

Mitte puhkamine ei ole tegelikult efektiivne

Võib-olla minu peamine sõnum täna siin on see, et Jumal on meid nii väga armastanud, et ta on meile valmistanud, maailma loomisest peale, teeraja, kus on sisse kirjutatud puhkus.

Algusest peale, on Jumal teinud nii, et puhkus on osa rütmist. 

Me ei pea ennast katki töötama või ütleme siis veel üllamalt, katki teenima

Kuidagi on nii, et see kõik töötab ka siis kui me vahepeal puhkame.

Kui me võtame sabati, hingamispäeva.

Küsimused

Töötamise osas on meil juhised teada,
Koloslastele 3:23

23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu 

Issandale ja mitte nagu inimestele,

Me teame, et tööd tehes või Jumala kuningriigis teenides me teeme oma parima.

Nüüd siit edasi aga, olles ise ka kristlane ja teenides koguduses juba mõned aastad, on mul tekkinud mõned küsimused. Võib-olla on sul ka.

Esimene küsimus on selline – kui palju on piisavalt?

Mis ütleb meile, et nüüd on piisavalt tehtud?

Noh, tavaliselt on nii, et meil on mingi sisemine piir, kus me teame, et me tegelt väsime nüüd natuke ikka ära ka. 

Tunne on selline, et kui selleni jõuad, siis oled olnud tubli! (Y)

Ja kui palju üle lähed, siis varsti on natuke nagu halvasti.

A kus Jeesus ütleb, et see piir läheb?

Mina ei tea, kus sinu jaoks see joon läheb, aga mul on endal selline tunne, et see võiks olla midagi, millest Jumalaga koos rääkida, regulaarselt.

Mul on teine küsimus ka – kas on patt mitte anda, kui ma saan?

Ütleme, et mul siin sõber tahab abi saada, aga ma just tulin kuskilt ja mul on kett täitsa maas.

Või noh, ütleme, et meil just lõppes alliansi palvekoosolek ja mul on tänaseks kõik aga siis tuleb keegi ja küsib, et kas ma ei läheks kellegi juurde palvetama.

Jube jama lugu. 

Üldse ei taha selliseid otsuseid, eks.

Ma tean omast kogemusest, et kui ma palju annan ilma puhkamata, siis ma lõpuks olen Jumala peale pahane, et Tema nii palju muudkui nõuab ja üleüldse. 

Samas, oma südamega Jumala ees, vastutan ma ise, eks?

Jama värk ikka!

Mul on siin ka tunne, et see on vist midagi, kus sina ja mina peaks Jumalaga koos üle vaatama, mille alusel otsustamine käib, kust see aeg ja energia tuleb, mida ma siis annan – ega mitte Jumalaga suhte, pere, töö, koguduse või oma puhkuse arvelt – ja kas see on tegelikult ka okei?

Õnneks mul rohkem vastikuid küsimusi täna rohkem pole, võtame kokku

Kokkuvõte

Me alguses rääkisime eeskujudest ja sellest kuidas inimesed ja lapsed neid vajavad, 

loeme nüüd:

1. Peetruse 2:12
12 Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval.

Siin inglise keelne NIV tõlge ütleb, “elage siis nõnda häid elusid” või parafraseerides, 

olge eludega eeskujuks.

Millegipärast ma arvan, et kui me 24/7 Jeesuse nimel sõdime, siis tänaval inimesed vaatavad, et oo see on väga üllas küll aga mina küll tegelt ei jaksaks nii

Aga kui popkorni ja spaidermäni ka saab, siis oleks ju täitsa okei.

Kas meie eludes on natuke ruumi spaidermäni ja popkorni jaoks?

Jumal ütles, et puhkus/sabat on üks osa elu ja töö ja teenistuse rütmist

Kas see paistab välja? Kas me julgeme seda näidata?

Ma ei tea, Jumala jaoks oli suht okei, Ta pani isegi oma sõna algusesse selle kirja.

Ma näitan teile minu spaidermäni ja popkorni,

Mul on kaasas üks raamat (näita raamatut), mille mu kallis (ja nii tark!) naine koos lastega kinkis. See on kritseldamise raamat, sest see on üks tobe väike asi, mis mulle rõõmu pakub.

Selleks, et seda täita, tuleb võtta väike hetk, näiteks 15min ja mitte midagi muud teha, korraks täitsa välja lülitada ennast. 

Kui on üks asi, mida ma kahetsen eelmisest aastast, siis see on see, et ma täitsin seda raamatut liiga vähe ja ei võtnud aega et rõõmustada selle üle, mida Jumal on meile lubanud – sabatit, 

Puhkust, 

rõõmu tundmist selle üle, et Tema on suveräänne, 

Tema on Jumal ja mina saan usaldada Tema väge ja Tema plaane

(palve?)

 

(…..siit edasi must materjal….)

It’s often not about what we say but how we live

Kas meie elu on midagi, mida keegi teine saab vaadata ja öelda, oh ma tahan ka nii elada?

Või mõtlevad nad, et oo see on üllas aga ma ei jaksaks nii või et ma pole päris Paulus?

(see on liiga kritiseeriv)

Põlvkondade vaheline erinevus ohverdamise ja iseenda tervise jälgimise vahe?

Shabat on püha ja moodustab tööga terviku?

Töö osas me teame – do everything as unto the Lord

//arvestada, et kuulajaid on õpilastest pensionärideni

Lihaste kasvamise paralleel – peale pingutust toimub kasv alles puhkamise ajal (need reference!)

Me oleme loodud Shabati’t pidama (cf Jeesuse tsitaat shabbath is for man) – viide uuringule jõude olemisest ja aju produktiivsusest?

Produktiivsus ja mõõtmine, puhkust ju mõõta ei saa, kuidas me teistele (ja eelkõige iseendale) ütleme, et vot ma nüüd puhkasin nii ja nii hästi ja see paistab välja siin?

Tööga on lihtne – tulemus on või ei ole, suht mõõdetav

Puhkusega nagu pole päris nii

Me saame minna päris kaugele ja ka ilma puhkamata teha asju aga kas see on vajalik või ka õige? Isiklik kogemus ütleb, et ilma puhkamata lähen ma sisemiselt valesse kohta ja lõpuks olen Jumala peale pahane. 

Ometi peaksin ma ise esmalt vastutama oma südame eest Jumala ees, ja siis alles sealt edasi muudes asjades?

Teisest küljest – kui meil on võimalik anda, kas siis pole patt mitte anda?

//aasta alguses vbla head küsimused mida küsida ja mida koos Jumalaga arutada?

Minu isiklik tunnetus, mis ütleb, et ma olen teinud piisavalt – kas see on tegelikult üldse adekvaatne? Kes ütleb, et ma olen piisavalt teinud?

Taaskord – mul pole siin vastuseid, ainult küsimused.

Mis on meie prioriteedid? (kirjakoht)

Jumal, 

Pere,

Kogudus/töö

Ma tean, et kui ma üle aja lähen, siis esimesed kaks kindlasti kannatavad või saavad ohverdatud.. Kas see on tegelikult okei?

Kuidas saaks paremini? Kui me istume ja puhkame, äkki siis läheb pilt selgemaks?

Mälestus D.Brownist, kes läks pühapäeval peale kirikut koju ja vaatas telekast sporti

“Kuidas ta saab nii teha, kui terve linn on veel päästmata!?”