Jutlus allianssjumalateenistusel EELK Jaani kirikus 2022 – Ivo Käsk
Sabat – Jumala näo järgi
Ivo Käsk | 09.01.2022 | EELK Tallinna Jaani
Jumal lakkas, Jumal puhkas, Jumal tõmbas hinge. Ja meie oleme tehtud Jumala näo järgi.
Mida tähendab see, et me oleme oma vanemate moodi? See sisaldab ju väga paljut. Meie kehaehitus ja näojooned on segu meie esivanematest või lausa koopia kellestki! Meie teguviis on paljuski õpitud meie vanematelt. Ja mida vanemaks me saame, seda rohkem võime kogeda, et teeme asju oma ema või isa kombel.
Sellega seoses on veel üks hämmastav seik. Nimelt lastel, kes ei ole kunagi oma vanemaid või üht neist näinud, võivad olla täpselt samasugused liigutusmaneerid või grimassid nagu nende geneetilistel esivanematel.
Ma ei tea, kas minu maneerid on alateadlikul vaatlemisel õpitud või geneetiliselt üle kandunud. Mõned on sellised naljakad ja lahti ka kuidagi ei saa.
Nimelt hoian ma hambaid pestes oma vasakut kätt tahapoole vintis kehast eemal. Täpselt nagu mu isa. Ema mul ikka itsitas, kui isa hambaid pesi ja torkas oma näppu sinna tahapoole sirutatud peopessa.
Ilmselt on meil kõigil seda ja teist, mis reedavad meie päritolu. Seda, kelle näo järgi me oleme.
Algava alliansspalvenädala teemaks on „Sabat: elamine Jumala rütmi järgi“. Ja kõige esimese õhtu alateemaks „Sabat ja identiteet“.
1. Moosese raamatu alguspeatükid jutustavad loo sellest, kuidas Jumal rääkis maailma olemisse. Ja inimeste loomise kohta on kirjutatud nõnda:
„Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks… Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema…“ (1. Moosese 1:26.27)
See on meie identiteet ja päritolu – me oleme tehtud Jumala näo järgi, Jumala sarnaseks.
Seepärast, alustades teemanädalat sabatist, kutsun ma teid mõtisklema Jumala üle, kes pidas sabatit.
Ja teate, see, et Jumal pidi hinge tõmbama, on mulle ikka ühtaegu imeline ja imelik tundunud. St, et see hinge tõmbamine peab olema kuidagi jumaliku loomuse osa. Midagi sügavamat ja loomuomasemat, kui lihtsalt vajadus ilmaelu kiirustamise vahel nõrkemise vastu jõudu koguda.
Jumala juures ei ole midagi arbitraarset, tehislikku. Jumala tegemine on väljendus sellest, kes ta on.
Läheme oma mõttega Jumala juurest korraks inimeste juurde.
Mingil imelikul kombel on nii, et nii Sabatit kõrgel hoidvate kui neid ümbritsevate inimeste jaoks on tihti kesksel kohal küsimused sellest, mida siis täpselt Sabatipäeval teha ei tohi.
Ma olen üles kasvanud iganädalast sabatit pidava inimesena ja see, mida ma siis teha tohin või ei tohi, on alati teistele meelierutavat huvi pakkunud.
Nii oli see ka juutide hulgas. Erilise hoo sai selline arutelu sisse peale juutide Paabeli vangipõlvest tagasi tulemist. Kristlikud piibliuurijad nimetavad seda testamentide vaheliseks perioodiks. Juudid olid tagasi tulnud Paabeli vangipõlvest ja jumalakartlikuma rahvaosa hulgas kujunes välja täpselt reguleeritud tegevusvagadus. Oluliseks eesmärgiks sai iga hinna eest vältida taas eksiteele minemist. Et Jumal ei peaks neile lubama jälle midagi sellist nagu Paabeli vangipõlv.
Jeesuse ajaks olid rabide õpetused sabati täpse pidamise kohta kuhjanud kokku määratu hulga keelde ja korraldusi selle kohta, mida sabatit pidades teha ei tohi.
Nende täienduste algne üllas eesmärk oli seadust selgitada. Aga mis juhtub, kui püüda miskit seadust aina rohkem ja täpsemalt selgitada? Juhtus see, et lisandus kasvaval hulgal keerulisi regulatsioone. Sabati regulatsioonide hulk juutide hulgas oli pikk juba Jeesuse päevil ja kasvab tänaseni.
Seda jutlust valmistades tekkis minus värske uudishimu ühe kaasaegse näite järele. Et kas on miskit tänapäevast, millest ma polegi veel kuulnud?
Näiteks on keelatud kustutamine või kirjapandu mingisuguselgi viisil hävitamine. Aga kas nüüd üks tavaline inimene tuleb selle peale, mil viisil ja kus ta võib tahtmatult midagi kustutada või sõnu hävitada?
Sellesse kategooriasse kuulub ka murdmine või sõnadest või tähtedest läbi rebimine.
Kuigi mingit pakendit on lubatud toidu sisse (!) saamiseks rebida, tuleks seda vältida, kui sellega kaasneb pakendil oleva kirja rebimine.
Samamoodi, kui raamatu servale on tembeldatud sõnad (nagu paljude raamatukogu raamatute puhul), eraldatakse need tähed raamatu avamisel ja seda ei tohiks teha, kui raamatut pole hädasti vaja.
Jeesus oli sellisest lähenemisest sabatile väga häiritud. Oma vastulauseks ei andnud Jeesus välja mingit oma sabati reeglite kogumikku. Nagu Jeesuse Light Versioon või midagi säärast.
Light versioonid on enamasti kahjulikel asjadel. Nagu näiteks Marlboro Light ja Coca Cola Light.
Jeesus ütles hoopis: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks,
mitte inimene hingamispäeva jaoks…“ (Markuse 2:27)
Ja inimene oli tehtud Jumala näo järgi.
Piibliraamatus ei ole tegelikult üldse väga palju öeldud sabati sisu kohta. Et mida üks Jumala inimene sabatipäeval tegema peaks.
Seda on inimese jaoks nii pettumust valmistavalt vähe olnud, et ta on seetõttu kippunud ikka lausa mööda vaatama sellest, mis seal siis tegelikult kirjas on. Ja on selle asemel hakanud ise midagi kirja panema.
Läheme nüüd inimeste juurest tagasi Jumala juurde, kes pidas sabatit.
Pühakirja seletuses sabati sisu kohta on heebrea keeles kasutatud kolme olulist tegusõna. Ja kõiki neid kolme on väljendatud esmalt Jumala enese kohta, et see on see, mida Issand Jumal sabatipäeval tegi.
Mis need siis on?
„Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud (כָּלָה kâlâh). Ja Jumal oli lõpetanud (כָּלָה kâlâh) seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas (שָׁבַת shâbath) seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud (שָׁבַת shâbath) kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1. Moosese 2:1-3)
Selleks, et originaalteksti sisu paremini avada, ma toon täna esile mõned konkreetsed heebreakeelsed sõnad.
Esiteks sõna שָׁבַת shâbath – „lakkama, peatuma, lõppu jõudma, eemal olema, hääbuma“.
Jumal lõpetas oma töö ja Jumal lakkas. Ehk et Jumal ei jätkanud, loobus jätkamast oma tööd, mida ta luues tegi.
Sõna shabath tähendus on negatiivne. Selles mõttes, et see viitab sellele, mida enam edasi ei tehtud. See tähendab lakkamist, mitte lõõgastumist. Jumal lakkas. Mitte: Jumal lõõgastus.
Niisiis kõlab see tekst niimoodi:
„Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja lakkas (שָׁבַת shâbath) seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis lakanud (שָׁבַת shâbath) kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1. Moosese 2:2-3)
Ma räägin ühe loo oma poisipõlvest, mis seostub mulle täieliku lakkamisega tööst. See oli siis, kui ma 13-aastasena koos oma poolteist aastat vanema vennaga olin suvel vanaisa Nikolai juures kaks nädalat abis suhkrupeete kõplamas. Aasta oli siis 1992. Ja just siis, kui me vanaisa juures olime, tuli käibele Eesti kroon. Oli üks omamoodi aeg. Suhkrut polnud saada. Aga suhkrupeedi vastu sai vahetada suhkrut.
Meie vanaisa siis kasvatas.
Pole ma näinud süstemaatilisemat töötajat kui meie vanaisa! Töö käis raudse reegliga ikka nii: 45 minutit tööd ja 15 minutit puhkust.
Mu isa rääkis, kuidas vanaisa tegi samamoodi ka siis, kui meie isa oli noormees. Vanaisa oli siis Saaremaal kraavikaevaja. Ikka 45 minutit tööd ja 15 minutit puhkust.
Kahjuks ei võtnud meie isa seda omaks. Temal oli ikka kombeks ühtejärge rabada. Temaga koos töötades kadus vahest lootus ära lakkamisele!
Aga vanaisa juures oli asi selge. 45 minutit järgemööda küürutada oli ka päris raske. Ega me seal siis kõplaga niisama keerutanud. Kui oli töö, siis oli töö. Aga iga 45 minuti järel oli täielik lakkamine, sõna otseses mõttes sabat. Sest 15 minutit igas tunnis panime me kõplad käest ja heitsime vao vahele pikali! Täiesti pikali. Ja täiesti lakkasime.
Niisiis esimene kolmest kirjeldusest selle kohta, mida Issand Jumal Sabatil tegi on: Jumal lakkas.
Ja see on ka seesama sõna sabat. Lakkama.
Kus on järgmine?
Järgmine kirjeldus leidub Moosesele antud sabati pidamise käsus:
„Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas (נוּחַ† nūaḥ) seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2. Moosese 20:11)
Heebreakeelse tegusõna tüvi siin on
נוּחַ nu:ah „puhkama, maha istuma, ennast puhkamiseks maha sättima“; nagu kaamel heidab maha – see on mu lemmikkujund! 😊
„Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta puhkas (נוּחַ† nūaḥ) seitsmendal päeval…“ (2. Moosese 20:11)
Niisiis teine kolmest kirjeldusest selle kohta, mida Issand Jumal sabatil tegi on: Issand puhkas.
Jumal lakkas ja Jumal puhkas.
Millepärast ometi oli Jumalal vaja puhata?
Aga milline on kolmas kirjeldus selle kohta, mida Issand Jumal sabatil tegi?
„Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas [שָׁבַת shâbath] ja puhkas [נפשׁ ni:pa:š].“ (2. Moosese 31:17)
Selles salmis on heebrea keeles üks meile juba tuttav sõna – shabat, mis on eesti keelde tõlgitud hingas.
Ja siis on see kolmas sõna, mis on eesti keelde tõlgitud „puhkas“. Heebrea keeles on see נפשׁ ni:pa:š, mida võib tõlkida „vabalt hingama, taastuma“.
Selle sõna seda vormi on heebrea pühakirjas kasutatud ainult kolm korda. Üks neist kolmest seisab loos kuningas Taavetist, kes oli põgenemas koos suure hulga rahvaga oma poja Absalomi eest. Absalom oli korraldanud riigipöörde ja riiki ohustas kodusõda.
„Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi [נפשׁ ni:pa:š].“ (2. Saamueli 16:14)
Moosese raamatus on kirjutatud, et Jumal tõmbas sabatipäeval hinge tagasi. Jumal taastus. Jumal ise!
Loeme selle salmi selliselt uuesti:
„Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta lakkas [שָׁבַת shâbath] ja tõmbas hinge [נפשׁ ni:pa:š].“ (2. Moosese 31:17)
Sellest hingamisest on ilmselt tulenenud ka sabati eestikeelne nimi „hingamispäev“.
Niisiis kolmas kolmest kirjeldusest selle kohta, mida Issand Jumal sabatil tegi on: Issand tõmbas hinge.
Kokku siis kolm: Issand Jumal lakkas, Issand Jumal puhkas, Issand Jumal tõmbas hinge.
Jumala juures ei ole midagi tehislikku. Kui Jumal ütles inimesele: pea meeles, et sa peaksid sabatit pühaks, siis see ei olnud sellepärast, et Jumal mõtles: las nad teevad mõned kätekõverdused! Või: las nad istuvad natuke paigal lihtsalt sellepärast, et mina ütlen. Justnagu filmis „Kõikvõimas Evan“, kus filmi nimikangelasele saavad osaks Jumala vägi ja võimed ja kes siis lihtsalt teeb asju oma väe järeleproovimise mõttes.
Jumala tegevus väljendab seda, kes ja milline Jumal on. Jumala tegevus ei seisa kuidagi Jumalast väljaspool.
Meile kirjeldatakse seda, kuidas Jumala universum on mõeldud toimima. Ta on teinud asjad nii nagu need on väljendusena sellest, kes ja milline ta ise on.
Kui Jumal rääkis maailma olemisse. Ja Jumal vaatas iga loomispäeva järel, et see, mida ta oli teinud, oli hea. Ja kui ta oli kõik lõpetanud, siis ta lakkas, puhkas ja tõmbas hinge.
Ja kui ma Jumalale sellisena mõtlen, siis ma jään suu ammuli mõtlema.
Inimene on tehtud Jumala näo järgi. Ja sabat on tehtud inimese pärast, sest inimene on Jumala moodi.
—
Piiblimaades istuvad inimesed igasuguste tööde juures; puusepp saeb, hööveldab ja raiub, istudes maapinnal või laual, mida ta hööveldab. Pesunaine istub vanni ääres ja ühesõnaga keegi ei seisa seal, kus saab istuda. Müüjad istuvad oma kaupade keskel.
Piltlikult kujutatakse istumisega paljusid erinevaid asju:
(1) Koos istumine tähendab intiimset osadust (Psalmid 1:1; 26:5; Luuka 13:29; Ilmutuse 3:21);
(2) põrmu sees istumine näitab vaesust ja põlatust (Jesaja 47:1), pimedust, teadmatust (Matteuse 4:16) ja vaeva (Miika 7:8);
(3) troonidel istumine tähendab võimu, kohtuotsust ja au (Matteuse 19:28);
(4) igamees oma viigipuu ja viinapuu all istumas tähendab rahu (Miika 4:4).
Sõna shabat tuleb tegelikult omakorda sõnast shebet. Ja shebet tähendab istuma vaikselt, istuma niisama. Sabat sisaldab vaikselt istumist.
Ja vaikselt niisama istumises on evangeelium!
Vaikselt istumises on see evangeelium, mis on kirjas 2. Moosese 16:29 „Vaadake, Issand on andnud teile hingamispäeva; sellepärast ta annab teile kuuendal päeval kahe päeva leiva.“
Meie peatumine sabatil ei vähenda meie ressursse. Kogu maailm meie ümber näeb vaeva, et kindlustada endale kõike vajalikku. Aeg on raha, nagu öeldakse. Ja seda ei saa lasta kaotsi minna! Veel enam, jätta üks päev seitsmest mängust välja?!
Aga Issand andis selle. Ja tema annab meile selleks päevaks ekstra. Me lakkame ühe päeva, puhkame ja tõmbame hinge ja meil ei ole vähem!
See on evangeelium! Meie Jumal töötab meie heaks. Tema õnnistab meid. Me ei sõltu oma tegudest, vaid sellest, mis tuleb Jumalalt!
Sabat on kuulutus sellest, mida Jumal on meie heaks teinud ja teeb. Et Jumal on meid loonud ja Jumal on meid lunastanud.
See on evangeelium! Meie elu siin maailmas ei sõltu meie tegudest, vaid Jumala õnnistusest. Meie pääsemine patust ja igavesse ellu ei sõltu meie tegudest, vaid usust Jeesusesse Kristusesse, kes on surnud meie pattude eest. Et meie saaksime andestuse ja igavese elu. Au ja kiitus olgu Jumalale selle eest!
Me vajame seda väga. Kui sa istud paigal ja ei tee mitte midagi. Kui sa lakkad ka oma mõttes töötamast ja muretsemast ja sebimast. Istud paigal igas mõttes.
Vaikselt istumises on rahu. Selles vaikuses saab Jumal meid kõnetada. See ei ole kiire töötamise vahetamine lõõgastava töö vastu. See on seisma jätmine. See on paigale jäämine.
See on võimaluse andmine meie hingele ühenduda Loojaga.
Sest Issand Jumal ise tegi nii. Ta lakkas, puhkas ja tõmbas hinge. Selles on meie identiteet, et me oleme Jumala omad. Tehtud tema näo järgi.
Issand õnnistagu sind!
Aamen