Mis on evangeelium?

Dr. Heigo Ritsbek
Sõnum 21. sajandi esimesele alliansskonverentsile

Alustades taas ennesõjajärgsete alliansskonverentside korraldamist, on küllalt loomulik, et esimeseks ettekandeks on teema “Mis on evangeelium”. Samas tunnetan erakordselt suurt vastutust avaettekannet niivõrd olulisel teemal pidades. Seega tuleb kohe alguses Öelda, et maalikunsti termineid tarvitades on tegemist vaid üsna laiade pintslitõmmetega, mis ettekandja seisukohast olulisima peaks ära ütlema. Teiseks tuleb mainida seda, et see ettekanne ei ole ainult minu mõtete esitus. Ettekandele eelnes Eesti Evangeelse Alliansi teoloogiakomisjoni ümarlaud, kus pastor Joosep Tammo, litsensiaat Randar Tasmuth, magistrid Ove Sander, Gustav Piir, Ingmar Kurg, Andrus Norak ja Meego Remmel ning bakalaureus Urve Heiter lisasid väärtuslikke mõtteid käesoleva ettekande valmimiseks.

Kuna õpetan üldhariduskoolis religioonilugu, tegin küsitluse oma 10. klassi õpilaste seas. Esitasin neile küsimuse – mis on evangeelium? Tooksin siin vaid mõned vastused:

“Evangeelium on võõras asi. Ega see tegelikult mind ei häirigi, et ma ei tea neid põhimõtteid”.
“Mulle meeldib, et evangeelium on muutnud teatud pühad ja sündmused minu jaoks traditsiooniliseks. Eriti mõtlen ma selle all jõulupühasid”.
“Evangeelium on üks tohutu moraali, eetika ja teadmiste kogu”.
“Evangeelium ei tähenda mulle midagi. Võibolla kui ma suurem olen, hakkab evangeelium mulle midagi tähendama”.
“Evangeelium on raamat Jeesusest”.
“Mul pole siiani evangeeliumiga mingit kokkupuudet olnud ja sellepärast ei tähenda see mulle midagi”.
“Evangeelium tähendab rõõmusõnumit, oodatud Messias on tulnud armastuse heldusega”.
Seega üks vastus 52st oli kristlik vastus.

Aastaid tagasi võisin enam kui 7 aasta vältel elada Ameerika Ühendriikides. Kord jälgisin teeäärseid kirikute plakateid ja eriti kirikute nimetusi neil plakatitel. Nagu USA-s ikka, oli ka seal tee ääres väga palju kirikuid. Huvitav oli nende kirikute silte jälgida – Kristuse Kirik, Jeesuse Jüngrite Kirik, Täisevangeelne Jeesuse Kristuse Kristuse Kirik. Kas saaks veel midagi paremat Öelda kui see viimane – aga nägin veel nende kõrval silte – Tõeliselt Täisevangeelne Kristuse Kirik, Kogu Neljakülgse Tõe Täiuslik Täisevangeelne Kirik ja … ütlen ausalt, et kõiki ei mäletagi enam. Muidugi võiks nende kirikute nimede üle veidi muiata, aga oluline on see, et seal taheti EVANGEELIUMI OLEMUST täpselt ja täiuslikult välja tuua. Kuivõrd me taolise interpretatsiooniga nõus oleme, on muidugi omaette teema. See kõik toob meid tänase küsimuse tuuma juurde. See toob meid tänase ettekande küsimuse juurde. MIS ON EVANGEELIUM?

Apostlite tegude raamatu 20ndas peatükis salmis 27 ütleb püha apostel Paulus Efesose kristlastele- “sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.” Mida pidas siin püha apostel Paulus silmas? Mis on see “Jumala kogu tahtmine”? Kas see ongi see, mida evangeelium eneses kätkeb? Küsimuses on ilmselt see, mida kätkeb endasse taoline mõiste nagu EVANGEELIUMI TÕDE. Nagu mainis professor J.I. Packer evangelismikongressil AMSTERDAM 2000 eelmisel aastal – me ei saa esitada inimestele pinnapealseid, läbimõtlematuid ja lõpetamata veendumusi.

Lubage teile ja enesele siinkohal mõned küsimused esitada ning püüda neile ka mõningaid vastuseid leida.

1. Mis on evangeelium? Meie esimene küsimus on – mida tähendab/tähistab see termin?

Teoloogilisel ümarlaual tõi Andrus Norak filigraanselt esile selle, et kui interneti otsingumootorite abil küsida vastust ingliskeelsele sõnale gospel, saame teada, et see tähendab eelkõige üht muusikastiili. Ja see on sümptomaatiline, et tänapäeva inimene just niimoodi mõtleb. Aga mida siis termin “evangeelium” ikkagi tähendab?
Meie ümarlaual rõhutas Randar Tasmuth, et termin “evangeelium” on esmakordselt kristluses kasutatud püha apostel Pauluse poolt 1Ts 2:1-12, eriti aga salmis 5. “Evangeelium” tähendab UT kirjanduses kristlikku päästesõnumit. 1Kr 15:1-5 toob esile mõtte Kristuse läbi pääsemisest; Rm 1:1 ja 2Kr 2:12 kõnelevad meile Jumala evangeeliumist ja Kristuse evangeeliumist. Paljude arvates on just püha apostel see, kes mainitud termini toob kristlikusse käsitlusse. Me teame, et “evangeelium” tähendas kristluse-eelses ajas heade uudiste toojale antavat palka ja “EUANGELIOS” tähistas hea sõnumi kuulutajat (mis enamasti oli militaarses võidu saamise tähenduses, hiljem aga ka seoses keisrikultusega). On märgitud ka seda, et sõna “evangeelium” tuleb terminist “angelos” – sõnumitooja, millest meile on tulnud sõna “ingel”. Kuulutus Kristusest ja sõnum Kristusest on terves Kristussündmuses (inglise keeles teoloogiliselt palju kasutatavas fraasis Christ-event) – see on sõnum võidust Kristuse läbi. Kui seda terminit “rõõmusõnum” vaadata Lk 3:18 kontekstis, saab selgeks, et evangeelium on seotud ka kohustustega. Varakirikus tähistas “evangeelium” küllatki laia mõisteampluaad. See tähistas sõnumit, see oli seotud sõnumi toojaga, läkitajaga, kuulutajaga ning samuti selle sõnumi vastuvõtjaga.

2. Mis on evangeelium? Meie teine küsimus on – mida see termin sisaldab eneses?

Ro 1:16 toob püha apostel Paulus esile, et evangeelium on “Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub”. Evangeelium on Kuningriigi hea sõnum ja selles on ka Kuningriigi vägi. Ingmar Kurg rõhutas ümarlaual eriliselt kahte märksõnalist terminit – Kristuse isik ja Kristuse vägi. Ja samuti seda, et holistlik evangeelium on evangeelium õiges järjekorras. Dr. J.I. Packeriga nõustudes tuleb kindlasti Öelda, et evangeeliumi tõde omab evangeeliumi kuulutamises väga tähtsast kohta. Küsimusteks on siinkohal: Kas me esitame kogu Piibli tõde? Kas me kuulutame Jumalat kui Kolmainu Jumalat? Mida me kuulutame seoses Jeesuse Kristusega? Milline on meie kuulutus seoses Püha Vaimuga? Kas me kuulutame ka Jumala Kuningriiki? Kas head sõnumit kuulutades kõneleme me ka moraalsest rikutusest ja käsust? Kas me kõneleme päruspatust? Misjoniteoloog James A. Sherer toob esile terve rea teemasid, mis peaksid olema haaratud evangeeliumi kuulutusse tänapäeval: kes on Jeesus Kristus? Milline on Kirik, mis kannab evangeeliumi tunnistust? Mis on Jumala missiooni eesmärgiks? Millist ühtsust Kristuses on tarvis misjonitööks? Millised partnerluse printsiipe tuleks arvestada? Milline vahekord peaks olema evangelismil ja sotsiopoliitilisel vastutusel? Kas Kirik on hädavajalik hea sõnumi edastamiseks? Milline peaks olema meie dialoog teiste religioonidega evangeeliumi kuulutades? Milline on Piibli autoriteet evangeeliumi kuulutamisel? Jne. Jne. Need on teemad, millega meil igal juhul kokku puutuda tuleb.

Evangeeliumi kuulutades tuleb kokku puutuda ka uskmatuse ja patu teemaga. Kuidas ja kuivõrd see kuulub evangeeliumi kuulutuse juurde konkreetses kontekstis on juba muidugi ise küsimus. Kas see on nö. halva uudise kuulutamine enne hea sõnumini jõudmist või on see osa heast sõnumist endast – see tuleneb meie teoloogilisest alusest.

Loomulikult on inimesi, kes püüavad alati kõiges näha ainult n.ö. head sõnumit. See tuletab meelde lugu pereisast USA-s, kellel oli olnud väga raske päev seljataga ja koju jõudes ütles ta ukseläve ületades oma abikaasale, et ta ei sooviks enam mitte ühtegi halba sõnumit kuulda –päev on juba isegi liiga raske olnud. Ta abikaasa vastas: “Kallis, nagu sa tead on meil neli imekaunist lapsukest. Rõõmsaks sõnumiks on see, et kolm neist ei murdnud täna oma käeluud.”

Tuntud missioloog dr. Peter Kuzmic rõhutab, et postmodernistlikus Euroopas on mitte ainult vaimulik kriis, vaid ka intellektuaalne kriis. Absoluutide eitamine, relativism, agnostitsism ja ateism on tihti liialt kujundanud evangeeliumi kuulutamist. Me peame ikka kuulutama evangeeliumi, et “Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta ilmus” (1Kr 15:3-5). Või nagu missioloog Stephen Neill ütleb: “Ainus põhjus olla kristlane on selles ülivõimsas tunnistuses, et kristlikus usus on tõde”. Või nagu ütles anglikaani kiriku peapiiskop William Temple: “Kui evangeelium on tõde, siis on ta tõde kõikide jaoks”. Professor Peter Kuzmic ise ütleb, et täiuslik evangeelium haarab endasse tõe kuulutamise, väe ülesnäitamise ja elu tunnistuse.

Püha apostel Paulus kirjutab galaatlastele, et evangeelium “ei ole inimestelt” vaid see on meieni jõudnud “Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu”. (Gl 1:11-12).

Evangelismikongress AMSTERDAM 2000 defineeris evangeeliumi nii: “evangeelium on hea sõnum Looja igavesest plaanist, mille eesmärk on jagada oma elu ja armastust langenud inimestega. Selleks saatis Ta oma poja Jeesuse Kristuse kui maailma ainsa Päästja. Jumala võimsa päästevahendina keskendub evangeelium Jeesuse elu, surma, ülestõusmise ja tagasituleku õpetusele ning juhib uude ellu, mis nõuab küll eneseohverdust, kuid on täidetud Kristuse järgimise, pühaduse, armus kasvamise ja lootusrikka osadusega Kirikus.

Evangeelium kinnitab, et Kristus on kogu universumi suveräänne valitseja ning kuulutab Tema võitu pimeduse jõudude üle.” AMSTERDAM 2000 andis ka ülesande evangeeliumi kuulutamises evangeeliumi ja tõe vahekorra suhtes: “Moodsa ratsionalismi, sekularismi ja humanismi (modernismi) mõjul on lääne intellektuaalid kaldunud relativismi, globaalse ja absoluutse tõe eitamisse (postmodernismi). See mõjutab massikultuuri kogu maailmas. Sellele vastandub evangeelium kui ühe, tõelise ja elava Jumala autoriteetne sõna, mis jõuab iga inimeseni igal pool ja igal ajal, vastates kolmele printsiibile: evangeelium on ainus tõde vastandudes valedele, evangeelium vastandab meid reaalsusega, mitte illusioonidega, evangeelium esitab kõigile Jeesust Kristust kui kaasloojat, Lunastajat, maailma Issandat, Tõde (kui isikut, kes on
universaalne, tõeline, kättesaadav, autoriteetne, tõde esitav ja usaldusväärne). Maailm suhtub kahtlusega igasse väitesse üheainsa, kõigi kohta käiva absoluutse tõe eksistentsi. See tundub vägivaldse ja rõhuvana. Ometi esitab evangeelium meile seda, kes olles küll Jumal, sai inimeseks ja samastas end nendega, kes olid patu ahelates – et tuua nad orjusest välja. Selline Jumala evangeelium on tõene igaühe suhtes ja teeb kõik inimesed tõeliselt vabaks. See tuleb vastu võtta usalduse, mitte kahtlustustega.” Tooksin siinkohal veel ühe tsitaadi – Saphir P. Athayali poolt Öeldu – “evangeeliumi keskmeks on Kristussündmus ja Jumala lunastusstöö. Sellesse mahub lepitus elu kõikides valdkondades. Evangeeliumi väljaelamine on armastuses – armastuses Jumala ja oma ligimese vastu. Armastuse evangeelium peaks kõiki meie elu valdkondi võimsalt läbima.”

3. Mis on evangeelium? Meie kolmas küsimus on: see on päästmine/lunastus – aga päästmine/lunastus millest?

Rõõmusõnumis on kaks poolust – pääste millest ja pääste millekski. Kõigepealt – millest me oleme päästetud? Millest me peaksime olema päästetud Issanda abiga? Joosep Tammo tõi ümarlaual esile mõttekäigu Erich Frommilt, kes esitas 5 punkti, millest me peaksime olema vabad. Need viis punkti toovad esile patu tänase pale, kuigi need on 19. saj. pahed:

1. Autoritarism. Antiautoritarismi tulemuseks on see, et me vajame autoriteete enam kui kunagi varem. Siin teeb Fromm vahet ratsionaalse ja irratsionaalse autoriteedi vahel. Irratsionaalne autoriteet lähtub alati hirmust ja sellega kaasnevast survest. See sünnib emotsionaalse allutamise tagajärjel. Kuid on olemas ratsionaalsetel kaalutlustel toimivat autoriteeti – kompetentsusel ja teadmistel rajanevat autoriteeti. Kui olla hädaohtu sattunud laeval, ei maksa laskuda kapteniga diskussioonidesse.

2. Toores kurnamine. Kas ei esine see eelkõige selles, et tänapäeval kurnab igaüks iseeenast ise. On vaid üks kõikvõimas eesmärk – asjade produtseerimine ja nende omamine. Me toodame masinaid, mis toimivad nagu inimesed ja me produtseerime inimesi, kes tegutsevad üha enam ja enam nagu masinad. Ohuks on inimeste masinateks muutumine.

3. Ebavõrdsus. Puudulik sooline ja rassiline võrdsus. Aga kas ainult see? Tänapäeval tähendab tihti võrdsus just nimelt teistest mitte mingil juhul eristumist. Kui olin Kentucky osariigis esimest kord kirikut teenima asunud ühes külakeses, siis kohe esimesel päeval kohalikus restoranis lõunatades tehti mulle märkus, et miks ma hoidsin nuga paremas ja kahvlit vasakus käes. Ameerikas ju nii ei tehta! Restorani omanik ütles mulle: härra, te sÖÖte valesti!

4. Ahnus ja ihnsus. Kui pöördume meie vanavanemate poole, näeme millist väärtust omas nende ühiskonnas kokkuhoid. Tänapäev on komsumerismi aeg – krediitkaartide aeg. USA-s pole krediitkaarti omamata isegi autot võimalik laenutada või olla hotelli astudes maksujõulise kliendi nägugi.

5. Egotsentriline individualism. 19. sajandil öeldi, et paheks on hoiak – my home is my castle. Kaasajal on see parimal juhul erakluse sümbol. Tänapäeva inimene pole võimeline üksi olema. Globaalküla sündroom jälitab meid kõikjal. Me võime ju Erich Frommi järelduste üle vaielda, kuid selge on see, et kui me kõneleme päästeseisundist, siis ei saa me ilmselt ka eelpoolmainitud viit punkti kõrvale heita.

4. Mis on evangeelium? Meie neljas küsimus on: see on päästmine/lunastus millekski/millelegi. Mida see tähendab?

See on evangeeliumi teine pool. Millele meid päästetakse? Pääste või õndsus on koondmõisteks kõigele sellele, mis saab inimesele osaks nii selles kui ka tulevases elus.
Joosep Tammo tõi oluliselt esile holistliku mõiste olemuse, e. “õndsuse” seostamise “õnnega”. “On päris selge, et läbi kirikuloo kujunevad erinevad päästekogemused väga erinevate isiklike, sotsiaalsete ja sotsiokultuuriliste olukordade foonil, kuid kõik need erinevad kogemused viitavad ühele:Usus Jeesusesse Kristusesse saavutab inimene terviklikkuse ja õnne. Ta tunneb nüüdsest ennast “enam inimesena” kui enne, ta näeb maailma uute silmadega, tema isiksus on omandanud uue kõrguse. Ta tunneb end päästetuna. See päästekogemus on julge algus, kuid samas veel ohustatud algus. “Me oleme päästetud lootuses” (Rm 8:24). Katseid seda uut seisundit väljaspool piibellikku keeleruumi sõnastada on mitmeid – Hans Küng: “Õndsus on tõeline inimeseksolemine.” J. Mets: “Õndsus kui vabadus, Kiriku osaks on olla vabaduse sepikoda.” L. Weimer: “Õndsus on rõõm Jumalast ja Tema üritusest.” Arvan, et rõõmusõnumi olulisteks võtmesõnadeks jäävad ka uuel sajandil : lootus ja Jumala tõotused vabanemiseks rahule, terviklikkusele ja tõepärasusele.” (J.Tammo)
Kindlasti tahame me kui evangelikaalid siia juurde lisada ja väga oluliselt alla kriipsutada sanktifikatsiooni või pühitsuse. See tähendab jumalatahtelist elu.

5. Mis on evangeelium? Meie viies küsimus on – millises keeles me evangeeliumi kuulutame?

Ümarlaual rõhutas Ove Sander eriliselt selle mõtte tähtsust. Näiteks, milline on pastoraalse nõustamise koht evangeeliumi kuulutamises. Me võime öelda, et see keel, milles hea sõnum Kristusest inimesteni jõuab, peab olemas tõesti keel, millest inimesed aru saavad. Meie evangeeliumi kuulutuse missioloogiline keel peab olema mõistetav meie kuulajaskonnale. Helmut Thielicke on öelnud, et evangeeliumi peab kuulutama värskelt ja kuulutama igale põlvkonnale uuel viisil, sest igal põlvkonnal on erilised küsimused, mis on küllaltki unikaalsed.

6. Mis on evangeelium? Meie kuues küsimus on – kas jõuab see sõnum iga inimeseni isiklikult.

Küsimuses on adressaat. Dr. Peter Kuzmic on öelnud, et evangeeliumi kuulutuse teeb keeruliseks see, et adressaat pidevalt elukohta vahetab. Teisalt me teame, et Jeesus oma kuulutusega tõi Kuningriiki sisse neid, keda mitte alati ei oodatud sinna tulema. Praost Gustav Piir ütles ümarlaual rõhutatult: “Rõõmusõnum peab tulema sealt lehe pealt välja, see peab olema osa inimese igapäevases elus”. Loomulikult käib sellega kaasas ka iga inimese vastuvõtlikkuse mõistmine. Sõnumi vastuvõtjal on eriline osa Jumala lunastusloos.

Karl Barth on öelnud, et evangeelium muutus tema jaoks hoopis teistsuguseks, kui ta sai oma üllatuseks Safenwilis õunapuu all istudes aru sellest, et apostel Paulus ei saatnud oma kirja mitte vaid oma kaasaegsetele
Roomas, vaid et see kiri oli tegelikult saadetud Karl Barthile ja Karl Barth pidi sellele kirjale vastama.

Tuntud missioloog Leslie Newbigin on öelnud, et kui üldse evangeeliumi kuulutada, siis tuleb seda teha selliselt, et evangeeliumist aru saadakse ning ollakse võimelised seda vastu võtma.

Loomulikult on olulisel kohal küsimus sellest, mida tähendab evangeeliumi vastuvõtt, nagu seda rõhutas meie ümarlaual Meego Remmel. Me ei saa minna mööda sellisest olulisest mõistest nagu Kirik või kogudus, pühade osadus. Seega soterioloogia on lahutamatult eklesioloogiaga seotud. Ja need kaks mõistet on lahutamatult seotud mõistega “evangeelium”.

7. Kokkuvõte.

Evangeelium on nii oluline mõiste, et temast võiks ja peaks väga palju kõnelema. Täna oleme me rohkem küsimusi esitanud kui vastuseid andnud. Loodan, et töörühmades leiavad mitmedki mainitud ettekandes esiletoodud küsimused tõsist arutelu.

Kuidas me kuulutame evangeeliumi 21. sajandil? Ilmselt peame tõdema koos Joosep Tammoga, et “teoloogidena oleme me alati teatud mõttes “hilinejad”. Meid ümbritseb määratu hulk isiklikke kogemusi, mis tulenevad kokkupuutest Jeesuse Kristusega. Osalt vastavad need kogemused kaasaja inimeste vajadustele, osalt, ma loodan, et suuremalt osalt, Jumala Riigi igavikulistele vajadustele. Sest kõik, mis meiega selles nähtavas maailmas juhtub, omab vaid mööduvat iseloomu ja on vaid reaal-sümboolseks teeviidaks igavikku” (J.Tammo).

Kuulutagem Kristust, kuulutagem Teda, kuni Tema tuleb. Ja ärgem unustagem, et “täiuslik evangeelium haarab endasse tõe kuulutamise, väe ülesnäitamise ja elu tunnistuse” (Peter Kuzmic).