Kogudus 21. sajandi Eestis

Eesti Evangeelse Alliansi peasekretäri ettekanne
Kolmandal Koguduse Kasvu Konverentsil
Nõmme Rahu kirikus, 11.03.2000 AD

Kontekstuaalne sissejuhatus

Teise Koguduse Kasvu Konverentsi järel, mil võisime süüvida tookord ilmavalgust näinud uurimusse “Kui kristlik on Eestimaa?”, ilmus ühe põhjapanevama uurimusena Eestimaa arengusuundumustest kindlasti rahvusvahelist tähelepanu äratanud Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma toimetatud mitmesajaleheküljeline inglisekeelne käsitlus “Naasmisest Lääne-maailma” (Return to the Western World. Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. – Tõravere: Tartu University Press, 1997). Meie jaoks täna on ehk sümboolnegi selle raamatu kaanepilt fragmendiga Jüri Arraku maalist “Joona”. Selles võib ära tunda uuest ärkamisajast eestlaseks-olemise kujundiks saanud Joona prohvetlikku lähetamist suure punase kala suust väljapoole maailma. Samas ei saa välistada ka vastupidist tõlgendust – lähetuse saanud prohveti allaneelamist suure maailmamerekala poolt. Uurimust sisuliselt uurides võib jõudagi tõdemuseni, et Eestimaa ja rahvas, sealhulgas usurahvas, seisab Kristuse-järgse 21. sajandi lävel silmitsi peaaegu et paradoksaalse tulevikupildiga. Ühelt poolt võime selja taha vaadates näha, kuidas me oleme imekombel pääsenud totalitaarsest hukatusest. Teisalt heiastub ettepoole pilku heites meie ees juba uus isukalt neelatav avardunud maailma suu, mille suudmes tunnetab eestlane tahes-tahtmatult laiema maailmamere inimvoogude ja eluvoolude kaasakiskuvat tõmmet. Ja äkitselt me ei teagi enam, mis on parem. Iseujumist näikse maailmakogemus igatahes välistavat. Estoonlastena ellujäämiseks tuleb paratamatult klammerduda millegi suurema külge kui me ise, olgu selleks siis mõni trendikalt ajalainetes triiviv suurus või läbi aegade suurtraditsiooniks kujunenud elusuunitlus. Iseolemist kui niisugust ise ei ole.

Lauristini ja Vihalemma poolt pakutud sotsioloogilises prismas on märgatav, et 21. sajandisse astuv Eesti ühiskond, eelkõige aga eestlaste väärtushinnangud, on suhteliselt kiiresti ja kergesti heitnud kõrvale modernistliku elukäsituse. Õigupoolest leidis modernismivaimustus Eestimaal võõristust juba seda ekstreemsel kujul propageerinud marksistlik-leninliku sunniaparaadi toimimise kõrgaegadel, rääkimata stagnatsiooniperioodist. Maailmavaateline ja eluhoiakuline läbimurre sündis aga 1980-ndate aastate lõpu laulvas revolutsioonis, mil ühe suure totaalselt kõikehaarava süsteemi asemel hakkas laulupeorahvas tunnetama omaenese ajaloolise järjepidevuse määravust ning taasväärtustama oma kultuurilisi ja religioosseid juuri. 1990-ndate algus pani aluse poliitilistele ja majanduslikele reformidele, mille tulemusena rajati oma riik ja riiklik privatiseerimispraktika. Ühiskondlik rõhuasetus kandus siis rahvuslik-kultuuriliselt ning usulis-kõlbeliselt traditsioonilt majandus-poliitilistele realiteetidele. Rahvuslik kokkukuuluvustunne andis aset eestlaslikule privaatsusele ja professionaliseerumisele, kollektiivsed väärtused privatiseeriti individuaalhüvedeks, iseseisvunud kodanikkonna foonil tõusis üha enam esile üksikindiviid. 1990-ndate aastate teisel poolel ühiskonnaelu stabiliseerus ja segmenteerus. Ühiskonnakorra ja elu-olu muudatustes “võitjateks” ning “kaotajateks” osutunud grupid pidid oma positsioonid omaks võtma ning leidma samas oma niši-rolli. Konjunktuuri, olgu majanduses või poliitikas või mis tahes ühiskonnaelu sfääris, hakkas üha enam kujundama arenenud kliendimentaliteet. Kollektivism asendus individualismiga. Nii võidi 1990-ndate aastate lõpul üha selgemalt kõnelda postmoderniseeruvast Eestist. 1999. aastal tutvustas Eesti Instituut eestlaskonda juba väljakujunenud postmodernistliku identiteeditunnetusega (Estonian People. Being Estonian As A Branch of Postmodernism. – Estonian Institute, 1999). Veel hiljaaegu postkommunistlikuks loetud Eesti vaatab uuele sajandile silma samastudes üha enam postmodernse eurokontekstiga. Prohvet Joonal, tähistagu see siis eesti rahvast või ristirahvast, tuleb eeloleva sajandi maailma lainetustes oma missioon ja läkitusteadvus tabada mõõtmatu eurokala suus. Ja vaevalt oskame me täna öelda, kas see suur kala osutub meile estoonlastena põhjaviijaks või päästepaadiks.

Mida ei pea usurahvas taga igatsema?

Postmodernismist on viimase paari aastakümne vältel kirjutatud tuhandeid raamatuid. Aga ilmselt tasub neisse süüvides hoida meeles vana hea Koguja manitsust, et “suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu”, kuna “Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle” (Kg 12:12,14). Ilmselt on täna tark tunnistada koos John Deely’ga, et “postmodernism on kontseptsioon, mis alles otsib oma definitsiooni”, ent selle määratlemise eest “hoolitseb aeg” (Quid Sit Postmodernismus? // Postmodernism and Christian philosophy, toim. Roman T. Ciapalo. – Mishawaka, Indiana: American Maritain Association, 1997, lk 79). Igal juhul “taastutvustab postmodernsus hulga paradokse, mida valgustusaeg oletatavalt “ära lahendas”, “lahendada loodab” või ignoreerib” (Joseph Natoli. A primer to postmodernity. – Oxford, United Kingdom: Blackwell Publishers, 1997, VIII). Nii seisab ka uude sajandisse vaatav Eesti ühiskond silmitsi thomaskuhniliku paradigma-nihkega, mis otsekui “sisenemine teise kultuuri ei avarda mitte lihtsalt eelnenud elulaadi ega uusi võimalusi selles, vaid avab uued võimalused vanade arvel, tuues ilmsiks elu, mida varem elati. Viimselt võib see kogemus olla vabastav,” tõdeb Kuhn, “aga alati on see ähvardav.” (Black body theory and the quantum discontinuity: 1894-1912. – Chicago: University of Chicago Press, 1978, lk 368)

Tunne Kelam on läbi viimaste aastate eesti kristlaskonna ees kõneledes kasutanud taolise ähvardava tegelikkusetunnetuse võrdpildina Iisraeli rahva kõrbekogemust hirmuärataval rännakul tõotatud maa poole. Paratamatult pöördus rahva pilk tagasi vanade turvaliste aegade juurde, mille järele janunedes heiastusid Egiptuse teoorjuse savitellised otsekui kõrberännaku fatamorgaanas isuäratavate lihapottidena. Nii võib Kristuse-järgse 21. sajandi realiteetidele silma vaatav ristikogudus ka Eestis pöörduda igatsedes tagasi minevikku. Et millal ometi loob Jumal korra majja, nagu oli vanasti, kui kõik teadsid ja arvestasid, mis on õige ja vale Jumala ees? Või kuidas meie Tema ametliku maapealse esinduskoguna võiksime kehtestada teoloogiliselt ja eetiliselt korrastatud ühiskonnamudeli, kus kõik teevad, mis on õige, ja taunivad, mis patt. Sügavam süüvimine ajaloolisse kogemusse näib aga kinnitavat, et kui sellised süütud ajad ka kunagi eksisteerisid, siis seda süütust me vaevalt enam tagasi saame. Nagu pärast elava Jumala liikumatuks esmaliigutajaks taandanud valgustajaid kadus naasmisvõimalus üldlevinud kesk- või reformatsiooni-aegse kristluse maailmapildi juurde, nii pole ka võimalik 21. sajandil möödunud kahekümnenda või kogu kahekümne sajandi arengulugu tühistada, minnes edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Minevikukogemust ega ajaloolist pärandit ei saa olematuks muuta. Inimajaloo kronoloogilist filmilinti ei saa tagurpidi tagasi pöörata. Tagasitee kaotatud paradiisi ei lähe keelatud vilja tagasiriputamise kaudu hea ja kurja tundmise puu otsa, vaid läbi inimelus lihakssaanud Jumala ristipuule naelutamise ja seeläbi uskuvale inimesele Jumala poolt andeksandmise. Nii tuleb ka meil kristlastena oma minevik kui rist enda peale võtta, enneolnu pärand ka tänasel päeval olevana enda kanda võtta ja nõnda usus ning lootuses edasi suundudes lubada Jumalal ka meie ristitee kaudu oma tulevikuplaan teatavaks teha. Nii võib sündida, et me alles teel tulevikku avastame, kuhu me üldse koos Kristusega teel oleme. Ehkki ajaloo perioodides võib olla sarnasusi, ei tule ometi 3. aastatuhandel pärast Kristust enam tagasi antiikse varakristliku algkoguduse ajastu, ei kordu esimese ja teise millenniumi vahetuse üleilmne kirikuühtsus, ei saa me enam tagasi ka keskaega, renessanssi, valgustusse, modernismi. Nii ei saa ega tohigi vist kogudus 21. sajandi Eestis täiskasvanuks saanud maailma enam lapseikka tagasi uskuda ega täisealisena oma jalgele ja seisukohtadele toetuvat ühiskonda lapselikult kuuletuma sundida. Kristuse-järgse 21. sajandi Eesti kogudusel peab olema usujulgust võtta maailma nimelt täiskasvanud postkristliku maailmana, olgu selleks siis kasvõi postmodernistlik euromaailm, ja projitseerida end selle maailma keskele kristlikult täisealise kogudusena, täisväärtusliku Kristuse koguduseihuna, isegi kui see tähendaks teiste kultuurihoovustega vastuvoolu minemist või massikultuuri poolt ristilööduks tunnistamist.

Evangeelse kristluse sees tuleb ilmselt nii Eestis kui ka laiemas maailmas tunnistada modernismi-aegsete teoloogiliste lahingute ning õpetuslike võitluste lõpulejõudmist. Valgustusaegsetelt deistlikelt filosoofidelt päritud üritus jõuda ka teoloogias ning eetikas teatud universaalsete printsiipideni, mida – isegi lahus Jumalast, nagu Hugo Grotius oli õpetanud: “etsi Deus non daretur”! – kõik inimesed üheskoos tunnistada ja järgida võiksid, on 20. sajandi lõpuks “valgustusprojektina” läbi kukkunud! Rivaalitsevad teoloogilised koolkonnad, olgu liberaalsemad või konservatiivsemad, on kõik korraga ainutõe positsioonile pretendeerinud, ent samas sellega universaalse tõe monopoli võimatuks tunnistanud, kuna viimselt uskus igaüks oma tõde. Lõppeks selgus, et ei saa olla ühtegi teoloogilist ega eetilist tõde lahus usust ja usulisest traditsioonist. Nii on neutraalsed ehk puht-teaduslikuks kuulutatud tõed postmodernistlikus kriitikatules läbi põlenud, andes eesõiguse särada narratiivsetele tõdedele ehk siis piiblitõdedele ja vastavalt usule neist tõdedest lähtuvale usurahva, usulise kogukonna ja usklikkoguduse elulisele praksisele. Kristust ülima tõena võtvad ja piiblilugu omaenda eluloos jäägitult usaldavad evangeelsed kristlased, kogudused ja uskkonnad kogevad modernismi-järgse maailma paljususes ühtset Jumalat vaatamata erisustele usulises praktikas ja traditsioonis. Teoloogias kaotab teologiseerimine teologiseerimise pärast oma aktuaalsuse. Tekib küsimus teoloogia eesmärgist. Ja valida tuleb tahes-tahtmatult kas hermannhesseliku “klaaspärlimängu” mängimise, et mitte öelda jeanbaudrillard’liku “simulaakrumi” loomise, või siis evangeelsele kogudusele vajaliku missioloogilise perspektiivi avardamise vahel. Kristlikus eetikas ei küsita enam niivõrd kõigile Jumala lastele ühtset univormi kehtestavate reeglite järele, kuivõrd vooruste järele, mis usus Kristusesse võimaldaksid isiksuslikult ja kogukondlikult kõlbeliselt kasvada ning püüelda Jumala-näolise kristliku täisealisuse poole – “Kristuse ihu ülesehitamiseks”, nagu ütleb apostel Paulus, “kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.” (Ef 4:12-15)

Niisiis, Kristuse-järgsesse 21. sajandisse kui igas mõttes täiskasvanud postkristliku maailma keskele astumine eeldab koguduselt Eestis mitte tagasipöördumist seljataha jäänud aegade mõttemallidesse ega modernse komfordi tagaigatsemist, vaid täisealist edasiminekuvalmidust ja ususammu võtta päev-päevalt ja aasta-aastalt enda peale Kristusega minemise risk ja rist, isegi kui taoline usuelutee osutuks tundmatuks ja hirmuäratavaks. Koguduse Issand vajab 21. sajandi Eestis mitte Kristuse-järgset kompromiss-kogukonda, vaid ainiti Kristust järgivat kontrast-kogukonda.

Kuhu võiksime oma koguduslikus elus toetuda?

21. sajandi Eesti ühiskonnale kontrastset kogukonda kehastav kogudus peab oma usulised veendumused toetama siiski millelegi suuremale kui ta ise. Kui modernses maailmas võidi uskuda, et me suudame kokku leppida mingites üleüldistes tõdedes, sealhulgas oma teoloogilistes arusaamistes, siis postmodernses Eestis võib meid ühendada ainuüksi meie ühine usuline elulugu, õndsuslooline narratiiv, kui soovite, läbi aegade järjepidevalt Jumala rahvast kandnud ja selle rahva poolt põlvest põlve edasi antud kogemus elavast Jumalast, kes Kristuses Jeesuses Püha Vaimu läbi oma koguduseihus aegade lõpuni toimib.

Ühelt poolt on see narratiiv seotud ajaloolise ilmutusega Loojast, Aabrahami, Iisaki, Jaakobi ja Iisrali rahva Jumalast, “kes muiste mitmejaoliselt ja mitmetaoliselt esivanematele on rääkinud prohvetite kaudu”, nagu ütleb Heebrea kirja algus Toomas Pauli tõlkes, aga “on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle Ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi Ta on ka maailmad teinud, kes olles Tema kirkuse kiirgus ja Tema olemuse jäljend ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui Ta oli toimetanud pattude puhastamise, istunud Ülluse paremale käele kõrgeimas taevas.” (Hb 1:1-3) Aegadel, mil eestlane hakkab üha enam väärtustama ainuüksi omaenda elulugu ning kogema oma individuaalse olemise identiteeti ajutistes elamustes keset globaliseeruvat tarbimismaailma, võib kristlik kogudus kogeda pigem kollektiivset identiteeti, lähtudes üle aegade ulatuvast õndsusloost ning väärtustades Kõigekõrgemana ainuüksi Issandat Jeesust Kristust, kogu maailma Loojat ja Messiat! Oma mahukas teoses “Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani” väljendab Toomas Paul usku, et seda osa jumalikust narratiivist eestlaste jaoks läbi aegade kandnud “Piibli toime postmodernistlikus maailmas” mitte ei vähene, vaid pigem kasvab, hakates “postkristlikkugi maailma mõjutama” (Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. – Tallinn, 1999, lk 469-472). Evangeelse kristlaskonnana ei pea me kristlikus õndsusloos veendunult oma piibellikku supernarratiivi Kristuse-järgsel 21. sajandil mitte häbenema, vaid sellest üle kõige lähtumagi, sellele täielikult tuginema, kogu oma isik(sus)liku ja kogudusliku elu ning missiooni sellele suunitlemagi. Nagu kristlastena 1. sajandi Rooma maailmas, nii võime ka eestlastena 21. sajandi euromaailmas kogu oma eluga kehastada apostellikku tunnistust: “Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutaud: “Aga õige jääb usust elama!”” (Rm 1:16-17)

Teiselt poolt võib Eestimaa kogudus kolmandale aastatuhandele Kristuses vastu astuda toetudes ajaloolisele kogemusele teisest aastatuhandest Kristusega, omaenda ristirahvaks saamise ja jäämise sajanditepikkusele narratiivile rajanedes, kus välispidiselt parematele või halvematele väljavaadetele vaatamata on süüvitud pigem oma usu sisse ja vaadatud üles taevapoole. Seda ürgselt ja üdini eestipärast lugu kristlusest – ehk meie oma lugu omaenda Messiaga – on püüdnud läbi 20. sajandi sõnastada eesti suurimad usu-uurijad, olgu kasvõi nimetatud omaaegse Eesti Vabariigi päevilt Eduard Tennmann ja Karl Kaups või pagulus-eestlusest Oskar Loorits või taas siinpoolsest Eestist Uku Masing ning Toomas Paul. Kõik need mehed ja paljud teisedki on nii või naa seisnud täis hämmingut silmitsi eesti kristliku usulise traditsiooni tugevuse ja omapäraga, püüdes haarata, mõtestada ja omal moel isegi usus jätkata selle ainulaadse kogukonna narratiivi, kes on leidnud end üheskoos Jumalaga üle kõige Kristuses. Nii näiteks on Uku Masing leidnud, et eestikeelsele ja -meelsele kristlaskonnale on Jeesus võrreldes teiste rahvastega saanud sedavõrd teistsuguseks Ülimaks, et ta on loonud ja säilitanud Tema nimetamiseks täiesti unikaalse nimekuju – Issand, mis on võrreldamatu ühegi teise isandaga ühegi teise rahva elus või meeles või keeles (Uku Masing. Eestipärasest ristusust (1938). // Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, toim. Luule Krikmann. – Tartu: Ilmamaa, 1993, lk 241-242). Seda omapärast eesti rahva Issandat Kristust igatses 19. sajandil eestlastele jäädvustada ka Johann Köler, ehkki Jaan Kross jutustab lahti ka sellega kaasnenud paradoksi, et eestlaste Messia-kuju ideaalile saab viimselt vastata ainuüksi Jeesus Kristus ise ja mitte ükski teine inimlik prototüüp (Jaan Kross. Kolmandad mäed. Jutustus eesti maalikunstnik Johann Kölerist. 1826-1899. – Tallinn: Kunst, 1975). Nii on ka varasemas rahvapärimuses ülim koht ikka pigem Jumala Pojal, mitte Kalevipojal, ennemini Ristilöödul, mitte aga Vägilasel. Kõige paremini on seda ehk poetiseerinud vanarahva vaimulikud rahvalaulud, kus ka kõige sügavama kannatuse ja valu üle kõrgub Ristilöödu ülestõusmise vägi ja taevalik lootus. Seda üdini eestilikult läbitunnetatud kristlikku lugulaulu kuulatades saab vaevalt meie ees vaiki jääda eestimaise ristirahva tihendatud lugu Kristuses. Üldiselt oma tundeid teisele avali mitte näitav laulupeorahvas julgeb just nimelt taolises traditsioonilises laulus, sealjuures ühislaulus, oma südame avada ja T/teisele käe ulatada. Taolisel vaimuliku puhastumise hetkel on muidu üksiklaseks jääv eestlane oma Jeesule kui vennale kätt ulatades isegi kõige õnnelikum. Iseolev eestlane võib siis kogeda süvitsi igatsetud kokkukuuluvuse õnnistust. Võib-olla just seepärast ongi eesti kultuuritraditsiooni märksõnaks kujunenud laulupidu ja kogudusliku elu ning teenimise kujundiks koorilaul. Sümboolselt sai see eestipärane narratiiv lauldud pühitsetuks esimesel taasiseseisvumisjärgsel üldlaulupeol, kui kogu laulupeorahvas pühitses Urmas Sisaski “Eesti missat”! Olgu vaid lisatud, et Wheaton College’i professor Steve Pierson kaitses 1998. aastal Trinity International University’s eestlastest kui laulupeorahvast ja eesti kristlikust muusikast kui prohvetlikust fenomenist etnograafilise lähtega filosoofia-alase doktoritöö pealkirja all “Me laulsime end vabaks” (Steven James Pierson. We Sang Ourselves Free: Developmental Uses Of Music Among Estonian Christians From Repression To Independence. A Dissertation. Submitted to the faculty in partial fulfillment of the requirements for the degree of Doctor of Philosophy Educational Studies at Trinity Intrnational University. – Deerfield, Illinois, 1998). Ja kui postmoderniseeruvat eestlaskonda arvati 1999. aasta suvel enam mitte laulupeost huvituvat, siis tegelikkus tõestas vastupidist. Eestlane, vaatamata oma individualismi kiusatusele, igatseb endiselt oma hingeõnnistust keset kogukondlikku kokkukuuluvustunnet. Nii on ka 21. sajandi postmodernses individualismi-ühiskonnas kontrastset kogukonda kehastaval eesti kogudusel oma unikaalne roll. Laulupeorahvas vajab ka täiskasvanu-eas veel oma eesti Messiat ja “Eesti missat”. Aga kas ongi siis veel kedagi teist peale kristlikult täisealise koguduse, kus see tõeliselt inkarneeruks?

Mille poole peaksime ristikogudusena suunduma?

Rahvusvaheline kristliku koguduse praktika kinnitab, et kui usuelu eesmärgiks on seatud vaid vaimulik ellujäämine või pelgalt inimeste ristimine ja kogudussetoomine, pole kogudused kuigivõrd edasi arenenud ega ka suuremalt jaolt kasvanud. Seevastu kogudused ja uskkonnad, mis algusest peale sihikindlalt on tegelenud iga inimese usulise kasvatamisega “täisealiseks Kristuses”, on arenenud kõigiti elujõulisteks ja misjonimeelseteks kogukondadeks. Nii tundub, et kui kogudus või kogudustevaheline ühendus ei sea enesele õigeid prioriteete ega eesmärke, võib ta jääda aastakümneteks Iisraeli laste taoliselt kõrbesse ekslema, saavutamata “tõotatud maad”, kuhu Jumal oma rahvast on viia tahtnud. Ilmutuse raamatu koguduste läkituse sõnum toonitas samuti, et kuulataks, “mida Vaim kogudustele ütleb”, muidu peab Issand tulema ja “lükkama su küünlajala tema asemelt ära” (Ilm 2:5-7). Kogudus või kirikuhoone võib ju küll kõigiti vormis püsida, ent koguduse küünalt pole Kristuse ega maailma jaoks enam küünlajalal…

Kui siis tuleviku kogudus tahab Eestis ometi olla “küünlaks küünlajalal”, “valgustatud linnaks mäe otsas” ning “soolaks maal”, nagu Kristus on määranud (Mt 5:13-15), ei tohi me vähimalgi määral enam rahulduda usueluliste lapsekingadega, vaid seadma sihiks kasvada täisealiseks Kristuse järgijate kogukonnaks. Olgu öeldud, et kristlik täisealisus ei peaks 21. sajandi kogudusele tähendama midagi saavutamatut! See pole lihtsalt ilus ideaal, mis on inimlikult kättesaamatu, ka mitte absoluutne täiuslikkus, mis kuulub ainuüksi Jumalale. Täisealisus on Kristuses kasvava usuelu ja koguduse eesmärk! Bonhoefferlikult täiskasvanuks saanud maailmas ei saa enam näha usuelu eesmärgina pelgalt vaimulikku sündimist või sünnitamist. Tõsi, see on küll uue elu alguseks, ent Kristuses pühitsetud inimelu ja kogukonna mõte on “väetimast lapsest täisealiseks” saamine (1Kr 3:1; 14:20). Kristuse eesmärk ja “täismehe täisea mõõt” on meile pigem siis see, “et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul…, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus,” nagu ütleb Paulus (Ef 4:13-15). Ja vaevalt on apostel tühje sõnu teinud. Vastupidi, tema nägi “täisealisust Kristuses” iga inimese elu sihina: “Meie kuulutame Teda, manitsedes iga inimest ja õpetades iga inimest kogu tarkuses, et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna (‘täisealisena’) Kristuses. Selleks ka mina näen vaeva ja võitlen Tema jõu toimel.” (Kl 1:28-29) Selles on apostli jaoks tema omaenda elu ja koguduse olemasolu mõte. Selles näeb ta mõtet erinevatele vaimuannetele ja koguduslikele ülesannetele. Samasse keskendab ta ka oma arusaamise pühitsuselust, kogudustevahelisest koostööst ja misjonist 1. sajandi maailmas pärast Kristust.

Võiksime küsida, kuivõrd tunnetame me Kristuse-järgse 21. sajandi kristlaskonnana Eestimaal, et täiskasvanud maailma polariseerumine ei anna enam aset mingile vahepealsele kääbuskristlusele? Lapsekingadest väljakasvanud postkristlik maailm vajab tõelist, täisverelist ja täisealist Kristuse järgijat. Poolik usuelu lakkab niisuguses maailmas üldse usuelu olemast. Täiskasvanud maailmas eksisteeriva koguduse mõõt ei saa olla vähimalgi määral väiksem kui Kristuse “täismehe täisea mõõt”. Ükski kogudus ega uskkond ei saa tulevikus end mõõta enam selle järgi, kui palju seal lapsi sündis, vaid kui palju neist kristlaseks olemise täisikka kasvas ja nõnda täisväärtusliku kristliku kogukonna moodustas. Koguduse olemasolu ja missiooni Kristuse-järgsel 21. sajandil võib ka Eestis õigustada üksainus mõõt – Kristuse “täismehe täisea mõõt” – “täisealisus Kristuses”! Mida see aga praktiliselt tähendab?

Esiteks, et me ei suhtu endasse enam kui väikestesse lastesse, vaid nõuame igaüks endilt ihu, hinge ja vaimu poolest “täisea mõõtu mööda”. See tähendab, et me ei jää enam vaimulikeks beebideks emakoguduse rinnale, vaid et kasvame ja saame palveelus, piiblitundmises, kogudusetöös osalemises ja isikliku eluülesande täitmises “täisealiselt” elu-, kohuse- ja vastutusvõimelisteks. Kreekakeelne algtekst “täisealisest inimesest Kristuses” (antropon teleion en Hristo) viitab inimesele, kes on jõudnud Kristuses sarnasesse täisikka, nagu inimene oma füüsise poolest täisealiseks saab – ta on saavutanud selle, milleks ta loodud oli (samast algtüvest teleos ehk ‘täisealisus’ tuletub ka filosoofilise ja eetilise teleoloogia mõiste, mis on käsitus otstarbekalt ja ettemääratud eesmärgi poole arenevast inimmaailmast). Pühitsuselu ja Kristuses kasvamine pole siis midagi muud kui selleks saamine, kelleks me Kristuses juba loodud oleme. See on oma eluga Jumala eesmärgi tabamine. See on kristlikus narratiivis oma identiteedi saavutamine. See on Kristuse mõtteni ja eesmärgini ulatumine ja sellest kogu oma eluga kinni hoidmine.

Teiseks tähendab “täisealisus” ka seda, et ei saa mõelda enam ainult enesele, vaid teiselegi. Nii ei olda enam lapsikult egotsentrilised, vaid keskendutakse väljapoole iseennast, olgu kristlasena, kogudusena, uskkonnana või evangeelse alliansina. Täiskasvanud inimese loomulik soov on saada ja kasvatada lapsi. Seega ollakse jõudnud teatud “enesest ülesaamiseni”, mis väljendub iseenese tahaplaanile asetamises. Ei elata enam enda jaoks, vaid T/teise pärast. Täisealine on suurem kui laps, sest ta ulatub lapsega võrreldes kaugemale nägema. Täisealisus Kristuses tähendab evangeelselt ja misjonimeelselt mõtestunud elu ning suhteid.

Kolmandaks, uustestamentliku koguduse-elu ehk kogukonnas elatud elu eelduseks on, et “teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad” (1Pt 4:10). See tähendab, et täisealine usuinimene ja kogudus Kristuses suudab rakendada oma eripära ning andekust ja võtta enda peale laiemat vastutust kui iseenese eluolu. Täisealise hooleks võib usaldada seetõttu kindlad ülesanded Jumala majapidamises. Täisikka jõudnu küsib spontaanselt: “Mis on minu and Jumala majapidamises? Kas ma teenin selle anniga? Kas ma elan “nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad”?” Tahame me seda või ei taha, aga 21. sajandi lävel ei seisa keegi peale meie “nagu Jumala majapidajad” üle Eestimaa. Koguduse Issand on nüüdisaja eestimaalased nimelt meie vastutusalasse usaldanud. See on meie talent Issandalt! Küsimus on, kuivõrd head majapidajad me saame olema? Mis saab Eesti-talendist meie, 21. sajandi Eesti koguduse talendikates kätes?

Piibellikult võime uskuda, et kui me igaüks teenime koguduses ja iga kogudus teenib oma kogukonnas ustavalt andega, mille me oleme Issandalt saanud, võivad meie kogudused ja koguduste-vaheline evangeelne allianss-võrk 21. sajandi kontekstis üha suurenevaks kvalitatiivseks tervikuks kasvada. Väga mobiilselt võib tekkida üle Eestimaa evangeeliumi levi võimaldav võrgustik, kus erinevad kogudused ja koguduste ühendused üksteisega suhtestudes ja üksteise suhtes teenimisvalmilt kogu Eesti ühiskonnale elavalt ja kõigiti kätte- ja arusaadavalt Kristuse sõnumit võivad edastada. Iga kogudus ja uskkond võib selles kujundlikus struktuuris leida end omaette mobiilse võrguna, kus vastavalt iga üksikisikust ja kogudusest liige etendab evangeeliumi levi parandava masti rolli. Sama ülesandega võivad teenida konfessioonidevahelised ja parakiriklikud ühendused ning misjoniorganisatsioonid. Eesti Evangeelne Allianss võib aga pakkuda erinevate võrgustike pingevaba ühendust ning suhestada ristikogudust Eestimaal evangeelses plaanis nii avarduva Euroopa kui ka laiema maailmaga. Usutavasti võivad sel moel üsna kiiresti uue sajandi alguses tekkida ja välja areneda mitmed uued ja iseseisvad kristlikud ülesanded, töölõigud ja misjoniprojektid, mis ühelt poolt kasvatavad kristlikku täisealisust ja süvendatud kokkukuuluvustunnet Eesti kristlaskonnas eneses, teisalt aga ehitavad üles ka üleilmset ja üle aegade ulatuvat Kristuse koguduseihu. Apostel Peetrus on kirjutanud: “Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks.” (1Pt 2:5) Nii võime üle-eestilise kristlaskonnana siseneda uude sajandisse uuendatud vana-aja usuga: igaüks meist, olgu üksikkristlasena, kogudusena või ühendusena koguduste vahel, võib veel olla tõeliselt “elavaks kiviks”, paigutudes ainulaadsena Jumala koguduse ehitusse, olgu sise- või välismaal.

Piltlik kokkuvõte

Toomas Paul pühendab oma mahukas teoses “Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani” põgusalt tähelepanu ka sellele, milliseks võib osutuda eestikeelse “Piibli toime postmodernistlikus maailmas”. Vastava alapeatüki lõpus toob ta kujundliku näite Kalju Lepiku luuletusest “Kirikus”, kus omal ajal eluohtlikult üle üle mere pagenud luuletajale meenub piibelliku usu imet kinnitav altarimaal Koeru kirikust: “Ja altari kohal on imelik pilt – / mees mere pääl palja jalu”. Toomas Paul kommenteerib seda kujundit järgmiselt: “Vee peal käia, selle peal püsida on võimalik ainult suure, kõigutamatu usu korral. Ka ükski Jeesuse jüngritest ei suuda lõpuni mõista, kuidas on vee peal käimine võimalik. Peetrus, kes seda üritab, ei usu piisavalt ja hakkab vajuma.” (Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. – Tallinn, 1999, lk 472)

Pole ime, kui ka koguduse püsimise – nagu tõusmise ja vajumisegi – eluküsimuseks 21. sajandi Eesti elumere lainetel ei kujune enam mitte modernsed turvasüsteemid, vaid isegi üle postmodernse mõistuse usalduses Kõigekõrgemast haarav usk. Paljas usk, eikuidagi moodsalt rõivastunud. Tõsi, see “on imelik pilt – mees mere pääl palja jalu”! Aga võib-olla just selles imetaolises usulises pildis avanebki meie jaoks uus tulevikuperspektiiv. Prohvet Joona upub küll merelainetesse, ent pääseb hukkumisest tänu usule suure kala suus. Ka apostel Peetrus vajub laineisse, ent ei lase lahti usust, et Kristus sirutab talle oma messialiku käe, ja pääseb. Nii on pilt 21. sajandi kogudusest Eestis üks “imelik pilt – mees mere pääl palja jalu”. Paljalt usuga. Ja ometi joonaliku prohvetisõnumiga maailma lähetatud ning peetrusliku kaljuna ainiti Kristusele rajatud kogudust hoidmas.